Teema: Lühijutud / Muinasjutud

Kuidas kuu kippus päikeseks (0)

Kuu oli palju kordi öösel tõusnud ja tähtede keskel paistnud, kuid talle tundus ikka, et päike paistab palju eredamalt ja toredamalt. Kuu oli päikese peale kade, sest kui päike paistis, siis oli valge ja soe ning inimesed õhkasid rahuolevalt: “Küll on ilus”.
Kuu otsustas, et tema tahab ka kuulda, kuidas öö on kaunis. Nii ta siis tõusiski ühel ööl voodist ja säras heledalt nagu päike. Aga kuu ehmatuseks ei öelnud keegi talle midagi ilusat. Otse vastupidi.
Metsloomad, kes olid harjunud videvikuhämaruses tõusma ja jalutama minema, olid väga üllatunud. “Miks on nii valge?” küsisid siilid ja jänesed. “Kui me niimoodi jalutama läheme, siis näevad meid rebased ja öökullid ning muud kiskjad, kes on harjunud meie peale jahti pidama.”
“Tõsi ta on,” tunnistasid rebased ja öökullid. “Aga meie silmad on liiga tundlikud selleks, et me endale niimoodi süüa leiaks. Meile on vaja pimedust.”
Inimesed, kes olid väsinult õhtul magama heitnud, ei leidnud und. “No miks on väljas nii valge?” imestasid nad. “Me ei saa niimoodi magada.”
Särava kuu juurde tuli unine taevas. “Mis siin juhtus?” küsis taevas pahaselt. “Miks sa särad?”
“Ma tahan ka olla ilus ja valge,” vastas kuu trotslikult. “Ma tahan ka valgustada ja soojendada ning kuulda seda, kuidas minu ajal on metsad kuldsed, meri sädelev ja inimestel hea tuju.”
Taevas ohkas. “Kallis kuu – kas sa siis ei mõista? Sa tahad midagi sellist, mis on mõeldud päikesele ja kadestad seda, mida tema puhul armastatakse. Aga sa ei märka, et ka sinul on oma sõbrad ja ka sind hinnatakse.”
“Kuidas nii?” imestas kuu.
“Vaata,” ütles taevas. “Kuuvalguses muutuvad metsarajad hõbedaseks. Lumi kumab üle kogu maa. Järved ja mered sillerdavad nagu neile oleks kukkunud tähed. Loomade tundlikud silmad näevad kaugele ja samas on jänestel ning siilidel võimalik end kiskjate eest pimedusse peita. Inimestel on hea magada, sest väljas on pime.”
Kuu lasi pea norgu, sest ta sai aru, et taeval on õigus. “Aga mulle meeldis ilus olla,” tunnistas kuu nukralt. Taevas võttis ta õlgade ümbert kinni.
“Sa võid ka edaspidi ilus olla. Paista kuldselt või hõbedaselt. Ole täiesti nähtav või kata ennast osaliselt maskiga. Mängi pilvedega peitust. Ja kui väljas on külm, siis võta endale ümber üks kuldne kuma.”
Kuu silmad lõid särama. “Kas ma tõesti tohin paista nagu päike?”
“Mitte täpselt nagu päike,” vastas taevas. “Aga sa võid külmal ööl kumada, nagu sul oleks ümber kiired. Siis sa oled peaaegu nagu päike, aga sa ei sega loomade elu ja inimeste und. Sobib?”
“Sobib!” hüüdis kuu õnnelikult. Edaspidi paistis ta jälle nii, nagu varem. Külmal sügisööl või talveõhtul aga kumas kuu vaikselt, otsekui oleks tema kuldse kere ümber olnud päikseline sära.

Teavita ebasobivast sissekandest!