Tokio 4 (5)

Neljas peatükk.
Kõne lõpus läks president rahva sekka kätlema ja rääkima. Merilyn aga pööras rahvale selja ja hakkas auto poole minema. Enne pöördumist andis ta Angelicale märku, et ta täna teda ootaks. Sõbranna noogutas kergelt ning hakkas kaksikutega ära minema. Selleks ajaks oli Merilyn juba autos ja ohkas. Kannatamatult ootas ta, kuni ema ja isa ka pärale jõuaksid. Poole tunni pärast uks avanes. Merilyn hakkas juba ütlema, kui mõistis, et vaatab vastu ühele turvale. „Teie emal ja isal läheb kauem aega. Kas soovite koju sõita?“ ütles turva mustas. Merilyn noogutas kergelt ning mees andis autojuhile märku viia tüdruk koju. Uks sulgus ja auto hakkas liikuma.

Merilyn võpatas, kui keegi teda õrnalt raputas. Avanud silmad, sai ta aru, et oli autos magama jäänud. Tüdruk väljus limusiinist ning see sõitis uuesti ära. Merilyn läks trepist üles, sisenes majja, veel korra trepist üles, paremale ja viimane uks. Sisenenud, tüdruk ohkas kergendatult, kuid ehmus taas, kui telefon kusagil helisema hakkas. Kiirelt haaras käsi telefoni ja vastas sellele. „Merilyn,“ sõnas Angelica. „Ole kell üheksa puu juures. Kaksikud tulevad ka.“ Kohe peale seda lauset lõpetati kõne ning Merilyn ei saanudki midagi vastata. Ta pilgutas arusaamatusest silmi ning vaatas aknast välja. Millegi pärast olid turvamehed kellegi ümber ja tegid midagi. Merilyn aga ei tundnud selle vastu huvi ning heitis voodisse pikali ja uinus kohe.

Merilyni une katkestas vaikne telefoni helin. „Jah?“ võttis selle vastu unine Merilyn.
„Merilyn, kus sa oled? Tule rutem!“ kostus telefonist kuri Angelica hääl.
„Oh, ahjaa, kohe tulen!“ hüüatas Merilyn ja vajutas kõne kinni. Kiirelt läks ta sala garderoobi ja vahetas riided ära. Peale riiete vahetamist ronis ta kiirelt alla ja lipsas aiast läbi. Kiire jooksuga jooksis ta puuni ning peatus puu juures. Kohe vajus ta ühele vanale pingile istuma ning puhkas end. „Ära väsitab see jooksmine, tead,“ sõnas ta.
„Okei, aitab puhkamisest, tule nüüd,“ käsutas Tom ning ajas Merilyni püsti. Kõik neli istusid ühte musta autosse, mis kuulus Tomile, nagu Merilyn teada sai. Kui peale viimast oli uks sulgenud, andis Tom gaasi ja auto lendas paigalt. Nad sõitsid umbes sajaga ning kümne minutiga olid nad ühe klubi ees, mida ei Merilyn ega Angelica ei teadnud. Salapäraselt muiates juhatasid poisid nad sisse.

Autori kommentaar »