Glamuurne põrgu. (3)

" Paneme ta riiete sisse liimi, mis te arvate? "
" Mm, ma ei tea kas see on ikka hea mõte niimoodi meie kaaslast kiusata? No pane siis kui sa heaks arvad " . Annie.Kõige kohutavam ja kurjemate kavatsustega modell üldse maailmas, koguaeg tegi ta Christellele midagi halba, küll pani jala ette, lõhkus ta riideid, lihtsalt kohutav modell.Ja kunagi me ära ei öelnud, modellimaja "Glamour Hell" juhatajale,kuna Annie ähvardas meist levitada kuulujutte, et oleme prostituudid.Seda me küll ei tahtnud, kuid Christellest oli küll kahju, oleks tahtnud midagigi teha.

" Christelle mine! " kostus juhataja hääl, kes see kord saatis modelle poodiumile.
Annie aga irvitas, et tema meele järgi olla, tegime me sama, aga teesklusega. Enne Annie minekut olime talle sokutanud pähe mingit liimi või kreemi taolist asja, mis paneb juuksed valguse abiga püsti, see on punkarite jaoks muidu mõeldud, Annie'st saab ka täna punkar.

" Ee, Claire, saaksid saata Annie poodiumile? ma pean korra ära käima, ja teised tüdrukud ka, sa ju tead kuidas see asi käib," ütles
juhataja. Juhataja teadis ka missugune nõid Annie on, aga ette ta midagi ei võtnud, kuid siiski üks päev tuli ta meie juurde üllatusega, ta pakkus, et teeksime Annie'le tagasi, plaani pidasime kõik koos, Kelly,Claire,Mina,Christelle, Madeleine... ja Miserya.Olime nagu maod ühes pesas, oi olid need vast ajad, metsikud ajad.

" Annie, mine! "


Annie läks, ta oli meist kõigist kõige parem modell, ta kõndis intelligentse olekuga, nagu oleks tema maailmanaba, ta lehvitas, ta lennutas oma juuksed, kuid ühel hetkel kihistasid inimesed naerda, ja Annie sai aru et midagi on viga, kuid ta kõndis edasi, see kord graatsiliselt ja isegi rohkem dünaamiliselt kui tavaliselt.

" Christelle, sa pead kleidi katki lõikama, kuna Annie toppis sulle sinna liimi, tee kähku, ennem kui ta tuleb, või parem, mine üldse vetsu," sosistas Kelly.

" Jälle Annie käsi mängus, aga heaküll ma lähen, näe tuleb juba, lähen nüüd, " ütles ta rutuga.


Ta tuli tagasi ja Madeleine kord oli minna, Madeleine oli rahuliku stiiliga tüdruk, ta kõndis alati rahulikult ja lummavalt, ilus oli vaadata kaaslasi nii.

" Mis sinuga juhtus, Annie? " küsis Claire.

" Mida sa mõtles, mis juhtus? Ma sain jälle publiku tähelepanu, veidi imelikud nad olid aga sellest pole midagi, võibolla nad naersid sellepärast, kui ilusasti ja veenvalt ma kõndida oskan.Ma ju oskan veenda inimesi oma kõnnakuga, et olen kõrgklassi modell, või mis? " oli ta segaduses.

" Ee, mine peegli ette."

Tagant ruumist oli kuulda ta kiljatust, ta jooksis nuttes minema.Me aga naersime, ja siis järsku lõpetasime naermise.

Üks meist hakkas rääkima; " Issand, kas te näete millised me oleme? me oleme Annie'd, niimoodi see ei saa jätkuda."

" Tõesti ei saa jah, aga tema ........," ei jõudnud ma juttu lõpetada, kui nägime ukse juurest varju mööda jooksmas.

"Küllap Annie," lausus juhataja. " Ei, Annie läks nuttes minema," sosistas Adeline mornilt.

" Tere, glamuuritarid!, " " Kes seda ütles? "

" Mina, Annie, vasakul nurgas."


" Mis sinuga juhtus, Annie? " küsis Miserya jahmunult nähes Anniet, kõigest alla kümne juuksekarvaga, kõik neist kõrbenud, silmad tumedad, paistes, ja suu verd täis, riided räbalad ja katkised, ning kingad üldse kadunud.

" Surin ära, ja läksin põrgusse."
" Täna tulete minuga sinna kaasa."
"Ja seal põrgus teeme teistel inimestel elu põrguks, kui te seda käsku ei täida, annan teile veel piinarikkama koha, kui põrgu."


Ta võttis mingi imeliku asja, mida me polnud kunagi näinud.
Ta lausus: " Kui ma nüüd vajutan sellele nupule, siis ....."

Veretükid lendasid, meile kasvasid tiivad, me olime liblikad, suurte silmadega, jalad mis olid tehtud ajutükkidest,keha mis oli tehtud rinna nibust, tiivad mis olid tehtud näppudest.Annie oli hoopis saatanlikum ja koledam, ta demonstreeris põrgu poodiumil on keha, juuksed olid vihmaussid,mitte tavalised, vaid suurte kihvadega ja kuldsete kiharatega.Silmad olid väga jälgid, need olid nagu vedrud, aga mitte sellest tavapärasest materjalist, vaid soolikatest, keerdu läinud soolikatest.See kõik oli siin kohutav, me elasime ühes suures veresoones, kõikjal tilkus verd, hetkel olid ka siinsed kõige kohutavamad pühad, jõulud ja halloween korraga, mis lubas näha seinapeal rippumas siseorganeid, kuuseotsas täheks oli ajuriba, ja muud ehted olid veel rõvedamad, lihtsalt kohutav, kuigi me ise olime rõvedad, hakkas meil ka ise rõve.Annie rääkis mis toimub siin, kui me uinume, uinudes meie kehad lõigatakse lahti ning vahepeal söödakse su organeid, ning pärast kui natukene on söödud, lõigatakse su siseorganid väiksemaks.Me ei julgenudki magama jääda.Kuid me pidime, kuna siis oleks meiega veel kohutavam lugu juhtunud, meid oleks viidud mõrvarlikku kuid glamuursesse majja, samasugusesse kus olime elusana, kuid Põrgu peajuhataja oli selle maja dekoreerinud igast õudustega kokku.

Nii see lugu toimiski, nüüd sain ainukesena mina Mercedes elavatae hulka tagasi, kuna teised modellid sattusid Annie mõju alla, elan nüüd rahulikku elu fotograafina, Pärnus, mul on kaks last, ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem, soovitan olla teiste vastu hea, siis on ka teised sind head kohtlemist väärt.

Autori kommentaar »