,,Marionett" (7)

Tik-tak-tik-tak kell klassiseinal keerutas päripäeva enda seiereid. Sisse paistis palav päike, kuivatades potilillede värskelt kastetud mulda ning pani inimesed tänaval higist leemendama.
Marion heitis enda blondi juuksesalgu uhkelt seljale, torutas korra huuli ja lasi pilgul veereda üle ahastuse klassiparve, enne kui tõusis ning sirge seljaga oma töö õpetajale viis. Tüdruk muigas õelalt, kui paberiservale ilma läbilugemata "5" kirjutati. Ta pilgutas eesreas olevale Timole silma, mille peale too vargsi naeratas, ning kõndis siis tagasi enda pingi juurde.
Aeglaselt tõmbas neiu enda pinaliluku kinni, mille krigisev hääl vaikses klassis justkui kajas. Suure kolksuga heitis ta kotti päeviku, tõmbas lukud kinni, tõusis, sättis seelikut ja toppi ning astus siis uhkelt klassist välja, pikad juuksed taga lendlemas.

Mõrd. See oli ainuke sõna, mis võis Marion Säli iseloomustada. Tema nukunäo taga pikutas mõnusasti Kurat ise, mis vajadusel endast märku andis. Ojaa, teda võis näha üsna tihti.
Koridoris oli üsna vaikne, peale seitsmendike, kes olid järjekordselt tunnist välja saadetud. Tavaliselt oli neid kolm, vahest neli, kõik poisid. Kelmikalt tegid nad Marionile silma, mille peale tütarlaps naeruväärselt turtsus ning sosistades õhku: ,,Tited.
Tunnid pidid lõppema viieteist minuti pärast, seepärast tegi neiu ka suhteliselt kiiresti, tõmmates õhukese jaki selga ja nimetissõrmega paari kohta, kuhu puudrit liiga palju oli sattunud, ettevaatlikult hajutades. Korraks kiikas ta klassisukse poole, lootes näha Angelikat. Selle asemel tuli hoopis Emmeliine, kaks õhukest punupatsi vinnilise näo ette langemas. Kõhnem kui piitsavars, ruuduline pihikseelik ja triiksärk seljas, jalas kulunud rihmikud. Kondised käed hoidmas musta koolikotti. Pead tõstes võis näha ka ümmargusi prille ning paokil suust võis näha breketeid.
Selg küürakil sammus Emmeliine garderoobi, võttes sealt enda kunstitarbed ja läks Marioni kõrvale peegli ette.
,,Sa kohe pidid mu kõrvale tulema vä?" päris Marion koheselt, kulm kortsus, käed natuke ettesirutatud, et tüdrukut eemale lükata. Emmeliine vaikis, vaatas maha ning soris midagi enda koolikotis. Võimalust nähes, haaras Marion ta kunstiasjad, ise õelalt irvitades. Tema õmbluke klassiõde ehmatas, püüdes kotti tagasi saada, kuid asjatult. Ta oli kõigest meeter viiskümmend üheksa ja Marion küündis üle sajaseitsmekümmne kolme sentimeetri.
,,Anna palun tagasi." anus Emmeliine enda peenikese häälega. Seitsemendikud poisid naersid selle peale kõht kõveras, astusid siis paar sammu nende poole, samal ajal nohikut sõimates "kääbikuks" ja "friigiks". Lõpuks, alla andes, hakkas Emmeliine nutma, mille peale Marion naeris, kuid mõistes, et sellisega pole mõtet tegeleda, viskas asjad nurka ja turtsus.
Emmeliine jooksis koti poole, võttis selle üles, samal ajal kibedaid pisaraid valades.
,,Need kuulusid mu emale." nuuksus ta Marioni poole, hoides käes katkisi pintsleid.
,,So what? Mul pohhui, kellele need kuulusid." vastas tüdruk talle järsult. Poisid ronisid tagasi enda klassiukse taha, kui sekretär mingid võtmed koolitädi lauale pani. Kaks neist, Mikk ja Kerdo, lasid kuuldavale peenikese vile. Nooruke sekretär vaatas punastades poisikeste poole ning sammus siis edasi enda kabineti poole.

Kell helises vahetundi ja pärast kolme minutit, oli koridor täis noore. Marion püüdis pilguga Angelikat, kes jooksis juba tema poole.
,,Lõpuks!" ütles ta sarkastiliselt, kui sõbratar jaki selga pani ja nad koos õue hakkasid minema. Angelika pööritas silmi.
,,Sa ikka lähed täna Tomi sünnale?" päris Marion pärast pisikest vaikusemomenti.
,,Ikka. Tüüp saab ju ikkagi kaheksateist." Angelika soris käekotis ja võttis sealt siis telefoni välja.
,,Täna võiks minu pool kokku saada. Ma kutsun Kerttu ja Briti ka kohale." lisas ta kiiresti. Marion noogutas.
,,Ma panin muti käest ta selle valge veini ka rotti. Sellega saame ennast nats üles kütta, enne kui läheme." Angelika naeris ja tegi sõbrannale silma.
,,Väga hea! Kutsume poisid ka vä?" küsis Marion hoogsalt, samal ajal bussi peale astudes.
,,Mm...nagu minu poole vä? No Kerttu võtab enda selle Aleksi kindlasti kaasa ja Brit Kauri. Ja no pluss Timo ja Jusss..." Angelika vakatas poole lause pealt, kui sõbranna nägu krimpsu tõmbus
,,Oh, sorri, tibu! Mul läks täitsa meeles see Jussi asi!" lisas ta ärevalt.
,,Siis pea see meeles! Ma ei taha temast mitte #!?!#agi kuulda!" Marion hingas pahinal välja ja pikast raudtorust kinni haarates, päris kiirest: ,,Kuhu sa siis Annabeli paigaldad?".
,,Annabel läheb ema ja isaga mingi töökaaslase pulma. Järgmise päeva kella viieks õhtul arvatavasti jõuavad koju." vastas Angelika ettevaatlikult, et mitte sõbrannat uuesti ärritada.
,,Ja vaata, Tomi ütles, et igaüks peab midagi kaasa võtma. Jooki. Söögi ta saab ise, aga ta ema ja isa olevat äärmiselt valvad enda baarikapi suhtes. Nii et tema poolt tulevad ainult mõned siidrid ja õlled." lisas ta hetke pärast.
,,Ma võin Janil lasta osta." pakkus Marion, võnksatades korra kehaga, kui buss peatus. Angelika vaatas talle arusaamatult otsa.
,,Jan on mu tädipoeg. Ta noorem vend Magnus veel ajas sulle ühel peol ligi." sai tüdruk peagi nipsaka vastuse.
,,Nüüd mulle tuleb meelde. Magnus oli päris kuum. Kahju, et tal tüdruk olemas oli..." muiates libistasid Angelika sõrmed läbi enda mustade juukste.
,,What ever..." ohkas Marion tülpinult. Ta võttis kotist telefoni ning kirjutas Janile kiiresti sõnumi: Saad u. kolm suurt Gini tuua ja pudel Viru valget? Küsi palju tahad. M.. Vähem kui minuti pärast oli Jani poolt teade läkitatud: k.
Rahulolevalt naeratades noogutas Marion Angelika poole:
,,Ta toob."


***
,,Ema, isaaa, ma olen kodus!" Marion viskas hooletult enda kingad nurka. Juukseid sasides sammus ta kööki, kus nende majapidajanna Kristin süüa tegi.
,,Oo, Marion, sa juba koolist tagasi. Kas sul kunst ei pidanud viimane olema?" üllatus naine, pühkides enda märjad käed vastu ruudulist põlle.
,,Ei ja ära topi enda nina enda asjadesse!" nähvas tüdruk, visates jaki hooletult toolile. Pärast hetkelist rahunemismomenti viskas ta pilgu auravale supile:
,,Iuu, kas see on KALASUPP? Sa tead väga hästi, et ma vihkan kala!". Tütarlapse puuderdatud nägu muutus punaseks.
,,Su ema tellis seda minult." vastas Kristin rahulikullt, hoides tagasi endapoolset vihapurset.
,,Suvasee. Mina seda ei söö. Tee mulle mingi salat või asi." käsutas tüdruk, võttes laualt Cosmopolitani uue numbri.
,,See on väga tervislik, Marion." püüdis naisterahvas tulutult neiut veenda. Tüdruk pööritas silmi:
,, What ever.... Igatahes, ma lähen täna Angelika juurde ööseks. Juhuks kui ema või isa küsivad. Mida nad nagunii ei tee..." neiu silmitses viivuks ühte artiklik ajakirjas, enne kui pöördus elutoas oleva keerdtrepi poole ning jooksis kiiresti enda tuppa.

Ema ja isa. Emma ja Olavi Säli. Marion hüppas enda pehmesse voodi, mis oli täidetud erinevate patjadega. Viimati oli ta näinud enda vanemaid eelmine hommik, kui nood juba täiesriietuses enda kohvisi jõid. Emal oli seljas olnud lumivalge pükskostüüm ning isal, nagu alati, hallikas ülikond tumesinise lipsuga.
Kusagil kotis piiksus telefon, teatades uuest sõnumist. Tüdruk libistas sõrmed läbi kotisangade, avas siis pooleldi lahtioleva luku ja võttis mobiili välja. Sõnum oli Janilt: Ma olen all. Pole aega!. Kiiresti hüppas Marion voodilt üles ning otsis sahtlist paar sajalist, peites need pihku.
Märkamatult hiilis ta mööda Kristinist, ajas sukkade otsa plätud ja jooksis Janile vastu. Poiss ootas aiaväravas, ühes käes suits ja teises must kott.
,,Tänks!" ütles Marion kiiresti, viskas siis pilgu kotti ning nähes soovitud kaupa, muigas rahulolevalt.
,,Palju tahad?" tüdruk pöördus juukseid silme eest eemale lükates noormehe poole.
,,Niiumbes kolm sotti." kibedat suitsu kopsudesse tõmmates, ajas Jan pilgu taevasse, lasi käega üle enda kiila pea ning puhus suitsupilve Marionile näkku, mille peale tütarlaps köhima hakkas.
,,Kurat, sa ikka pead mulle seda sit.ta näkku puhuma vä?" sisistas ta poisile.
,,Ega sa isegi sellest niiöelda "si.tast" ära ei ütle." irvitas Jan, pani motika kiivri pähe ja kustutas koni aia väravale.
,,Ah, mine metsa!" lõi Marion käega, valmistudes tagasi majja minema, kui korraga nõbu mahe hääletoon ta peatas:
,,Khm, kuidas muidu Kerttul läheb?"
,,Hästi, mässab siiamaani enda Aleksiga. Miks küsid?" tüdruku näole langes kaval ilme:
,,Muide, ta tuleb täna siia.". Poiss aga kehitas õlgu, pani mootori käima, viipas korra veel Marionile ning kimas seejärel mööda värsket asfaldteed minema.

,,Oo, kas see oli Jan, kellega ennist rääkisid? Võinuks kutsuda poiss sisse, talle on alati mu kalasupp maitsenud!" Kristin oli Marioni juba märganud ning kallanud ta lõppematu sõnadevooga üle. Tüdruk oli püüdnud võimalikult tasalt, kikivarvul köögist mööduda, aga võta näpust! Kotti varjates saatis ta naisele vaid ebamäärase sisina ja tormas üles enda tuppa, kus pani joogid voodile ritta, kontrollis täpselt üle ning haaras siis öökapilt telefoni. Kiiresti toksis ta puutetundlikule ekraanile Angelika numbri, pani mobiili kõrvaäärde, jäädes hetkeks kuulatama. Alahuult näksides tegi ta aegamisi enda miniseeliku luku lahti, mis libises kergelt mööda neiu peeneid jalgu alla.
,,Jaaa!" Angelika lausa karjus torusse, samalajal kellegi või millegagi rahmeldades. Kostus lustakaid naeruturtseid.
,,Annu, sa vä? Mis sa nii lõbus oled?" Marion tundis, kuidas suunurgad ülespoole kisuvad, tiris kuidagi sukad jalast ning heitis kaks riideset toolile.
,,Ah, tead, Kerttu ja Brit jõudsid varem, nii et hakka ka ennast riidesse panema. Usu mind, Kerts on juba vaikselt seda veinipudelit noolima hakanud."
,,Ära luba tal seda avada, ma panen kohe riidesse!" naerdes lülitas Marion telefoni välja ja asus siis kibekiiresti enda suure garderoobi juurde. Tütarlaps vedas välja mitmeid rõivaid, kuni otsustas leopardi mustriliste retuuside ning laia valge tuunika kasuks, millele keelitas peale musta laia vöö. Jalga läksid punased tikkkontsad ja juuksed said lihtasalt kammitud ning lahti jäetud. Kobamisi tegi Marion endale suitsumeigi, viskas kotti telefoni, rahakoti, paar hügieenitarvet, meigikoti ning koduvõtmed. Enda hiiglasilike kuldkõrvarõngaid kõrva pannes, jooksis ta vastavalt olukorrale, üsnagi meistrlikut trepist alla. Ja siis meenusid tüdrukule joogid ning ta jooksis kontsasi klõbistades tagasi oma tuppa, visates Ginid ja viina samusesse musta kotti. Nüüd juba ettevaatlikumalt, hiilis ta mööda Kristinist, sai kuidagi õue ning võttes tagasi enda tavalise mõrraliku hoiaku, ajas selja sirgu ning käe ühele-teisele poole nõtkuvasse puusa.

Autori kommentaar »