,,M+M" 3# (2)

Lasin seljaga mööda seina alla, jalad muutumas aina lõdvemaks ja lõdvemaks, vesi voolates mulle dužžist näkku ning muutes sõrmepadjad kortsuliseks. Vaatasin, kuidas väikesed veepiisad kukkusid mu kehale ning ohkasin. Keegi koputas
,, Margot, tee on valmis! " hüüdis ema, oma tavapärase õrna ja heleda häälega.
,, Jah, kohe tulen!" vastasin talle uimaselt, teadmata, kas hüüe üldse naiseni jõudis. Keerasin kraanid kinni ja astusin soojale vaibale, minust jaid järele vaid seebimullid ja paar juuksekarva. Haarasin sangast oma suure kollase rätiku, mille mässisin korralikult endale ümber. Pehme riie liibus vastu mu nahka. Libistasin hooletult kraanikausi ääres olevad sussid jalga ning otsisin kapist välja fööni, mille pistiku asetasin ettevaatlikult tepslisse. On, off. Soe õhk keerutas mu märgi juukseid. Kamm tegi oma töö. Kui mu pea lõpuks korras oli, kallutasin enda näo peeglini. Peagi kattis nahka värske kreem. Ma olin valmis. Pugesin uue öösärgi sisse ning võtsin nagist oma sooja hommikumantli. Avasin ukse. Köögist oli näha valgusetriipe. Minu leige tee asus esikukapil, vanaema tikitud sinisel li#!?!#l. Kõrval oli pisikese vaasi sisse pandud sinililled, mida olime emaga käinud nädalavahetusel pargist korjamas. Minu üheksanda klassi portreepilt, silmis see sama kaval ja veidi õelgi ilme. Libistasin pilgu edasi. Tagapool oli kadunud vanaisa nikerdatud väike puuhobune. Kasepuu. Ääre peal oli lauatelefon- musta värvi. Ohkasin. Ema maalitud pilt rippus raamituna kapi kohal, helesiniseks värvitud seinal.
Haarasin oma kruusi ja rüüpasin mõtlikult esimese lonksu. Köögist kostus äge vaidlus. Pidasin targemaks neid mitte segada ja sammusin elutuppa. Klaver, telekas, kaks diivanit, tugitool, laud. Tavaline. Kuid lisaks nendele olid toas ka palju väiksemaid ja võib ehk öelda, et olulisemadki detaile. Näiteks kullakarva peen kell tiksumas aegamisi edasi-tagasi. Isale kingiti see kunagi kolmekümnendaks juubeliks. Või klaveril olev suur värviline vaas, kolm pikka päevalille oma avaraid õisi näitamas. Pikka aega psüühhiliselt kurnatud naine tõi need emale, kes teda takkamisi kuus kuud veenis oma mehest lahutama ning mässis ta vaimseid, kui ka füüsilisi haave kinni. Liikusin edasi, sõrmed klammerdunult kruusi ümber. Aknalaual oli kolm orhideed, mis emale äärmiselt tähtsad olid. Ta kastis ja hoo#!?!#es nende eest iga päev. Minu teises klassis tehtud nukk piilus kavalalt lillede vahelt läbi, kaks blondi patsi lustakalt roosal kleidikesel lebamas. Aeglaselt libistasin sõrmega üle klaveri. Tolm. Seda polnud enam ammu keegi avanud. Ema ja vanaema olid ainukesed, kes mingit pilli oskasid mängida. Isa oli juttude järgi küll kunagi trompeti tundides käinud, kuid täna nõrkadele kopsudele, keelati see tal ära. Mina pidasin end lihtsalt andetuks. Peale lillevaasi, oli klaveril ka ühtne perefoto Kadrioru pargis. Ja perekonna Noodipoiss, kelle suure punnis kõhu peale, oli kirjutatud heliredel. Suunurgad tuksatasid tahtmatult ülespoole. Köögis oli jäänud kõik vaikseks. Kuulatasin. Ning seejärel vajutasin lingi alla.

Ema seisis vaikides rõdul, puhudes suunurkadest suitsu välja. Isa istus köögilaua taga, jõi ärritatult kohvi, libistas sõrmed läbi blondide juuste ning lappas ärritatult telefoniraamatut. Mind nähes kustutas ema suitsu vastu valget rõduäärt, astus seejärel tuppa ning lükkas uksed kinni.
,, Mis juhtus? " pärisin tasakesti, kui ta oma väriseva käe vastu mu selga toetas.
,,Meil on isaga väike arusaamatus." vastas ta õrnalt.
,,Kas minu pärast?"
,, Ei...". Vastik süütunne näris mu hinge ning esimest korda nende kahe päeva jooksul, olin ma nõus minema, ennast parandama, kuigi ma teadsin kui raske see on.
Ema saatis mind voodisse, mässis korralikult kinni, suudles laubale ja kustutas tule. Jäin veel pikalt ülesse ja kui esimesed koidukiired mu nägu paitasid, lendasin mina tühjusesse.