,,Pariis on justkui Paradiis" 3# (4)

3.osa

,,Misasja,mida sa ajad?Kurat küll,kuidas otsa.Ega Eesti ja Prantsusmaa vahe pole hiiglaslik ju!" kriiskasin üle lennuki.Eerik haaras mu õlgadest.
,,Raili rahune...".Tõmbasin end poisi haardest lahti.Sasisin tumepruune juukseid,pigistasin silmad kinni ja hingasin välja.
,,See on otsakorral,mitte otsas,eks?" pärisin näppu noormehe poole hoides.
,,Kus on lähim lennujaam?" küsisin uuesti.Eerik ei vastanud.
,,Kus kurat see kuradi lähim lennujaam on?" karjusin ta peale.Triinu tõstis pea jahmunult üles.
,,On suur torm.Mu isa on selle lennuki teine piloot..." kogeles poiss.Lennukis hakkasid vilkuma punased ja kollased tuled ning kõlaritest kostus:,,Palun minna reisiatel enda istekohtadele,sulgeda rihmad ja rahlikuks jääda."

Tekkis tihe sagimine siia-sinna.Silvia oli end kerra tõmmanud ja ükski vägi ei suutnud teda rahustada.Istusin ta kõrvale ning tõmbasin kardina väiksele lennukiaknale ette.Mida tabas säärane hirm,et jalad krampi tõmbusid ja süda pahaks läks.Värisevate kätega sain end korralikult istme külge aheldatud.Võnksatused.Tugevamad võnksatused.Silvia röökis mu kõrval.
,,EMME,EMME!" olid tema ainukesed sõnad.Haarasin ta enda juurde ning vaatasin ta silmadesse:
,,Tuleta meelde hällilaulu enda lemmikut.Mäletad-Karuuu..karuuu...Unemati...Karuuu...." soigusin ta kõrval.
,,See ei käi nii," sõnas Sillu elutargalt ja hakkas heledal häälel laulma,,Kord Unemati mu silma puistas liiva ja kaisukaru ärkas...".See oli hea,et Silvia unustas laulmisega kõik probleemid.Närviliselt närisin huult.Korraga kukkusid maskid alla.Jah,need samused,kollased nagu igasugustest filmidest näha võib.Haarasin maskist kinni ja toppisin kiiresti ka Silviale ette.Kuidagimoodi oli Eerik meie taha saanud.Ta nõksatas peaga pilootide ukse poole.Jooksime.Stjuardessid hakkasid muidugi käsutama,et me tagasi läksime,kuid kuuldes,et Eerik on piloodi poeg,lubati meid sisse.

,,Eerik,siin sa oledki!" hüüatas paksude vuntsidega mees.
,,Ja tema on..." nõksatas piloot peaga minu poole.Isa ja poeg-võimatult sarnased.Lõika ühel ainult vuntsid ees ja võta umbes 34 aastat maha-kaksikud.
,,Sõber." vastas Eerik kiiresti.
,,Mis seis on?"
,,Halb...".Mees sügas kukalt.
,,Arvan,et peab varsti hüppama...".
,,Hüppama?" hüüatasin kangestunult.Mu hakkas paha.
,,Jah,hüppama.Ära muretse,isal on mitu langevarju.Me laskume ju vette,eks?" "lohutas" Eerik mind.
,,Jah,arvata on..." sõnas teine piloot.
,,Millal?" päris Eerik ja ta silmis va#!?!#es õudus,hirm,kui ka tugevus.
,,Umbes kümne minuti pärast...Aga meie soovime,et kõik reisiad ellu jääksid..." sõnas seesamune vanamees.
,,Endri,vaata,kuidas on..." põõrdus ta Eeriku isa poole.
,,Halb,nagu enne.Teie kaks võtke need langevarjud sealt nagist." utsitas Endri meid.
,,Aga mul on kuueaastane õde..." sõnasin hüsteeriliselt.Võnked.
"Eerik,võta laps sülle.Võtke päästevestid.Lennuk #!?!#ohe varsti kukkuma.Jumal olgu teiega.Ja Eerik...kui sa saad,kunagi,tervita ema...Liiset..." lausus piloot händrat.Eerik noogutas.Kui jube võis see olla-näha enda isa veel üksainus kord,siin,suure tormi käes.

Inimesed pardal olid hüsteerilised.Uks tõmmati lahti ja esimene mees tõmmati tuulega kaasa...paremasse paika.Kiljuvad naised,nutvad lapsed.Kiiresti panin Silviale suure päästevesti selga.Paljud olid juba avastanud,et me oleme mere kohal ja olid leidnud ka samused päästevestid endale.Sillu oli kange nagu pulk.Mul hakkas süda pahaks minema.Viimased sured võnked.Kiljatasin.Rase naine kukkus peaees lennukist alla.
,,Lähme..." sõnas Eerik ning võttis mu käest.Ja peagi me seisime seal-lõdisev viietestaastane tüdruk,pruunid juuksed tuule käes lehvimas,viimaseid palveid lugemas,poiss,kes oma õe käest kinni hoiab ja laps,kelle näost on võimatu nääha mingit emotsiooni.

Üks,kaks...

kolm