Teema: Järjejutud / Noortejutud

,,Pariis on justkui Paradiis" 2# (0)

2.osa

Silvia vaatas mind tähelepanelikult.
,,Miks sa punastasid?" päris ta uudishimulikult,suured silmad peas nagu tõllarattad.
,,Ma ei punastanud." sõnasin ning mängisin üllatunult.Eerik muidugi kuulis seda, naeratas ning sõnas:
,,Ta ei punastanud.Lihtsalt tal on väga palav." ning poiss osutas mu villasele kampsunile.Lehvitasin näitlikult tuult käega ning noogutasin,samal ajal Eerikule tänavalt otsa vaadates.Silvia kehitas õlgu ja pidas siis hetkeks aru,kas uinuda või joonistada.Utsitasin ta magama,jahudes kokku,et siis möödub aeg ka kiiremini.Pani ta peaalla padja ning tavalise tekikese peale-tema lemmikud.Ja varsti ta juba magas osutades mulle võimaluse Eerikuga paremalt tuttavaks saada.

,,Millega tegeled ka?" pärisin küsivalt noormehelt.Ta naeris(jälle).
,,Sa muudkui naerad." sõnasin natuke etteheitvalt,kuid kahetsesin oma äkilist hääletooni.
,,Positiivsus on rõõmu võti." sõnas Eerik lihtsalt ning kehitas õlgu.Ma armusin sellel hetkel ka tema lihtsusesse.Ma tean,et ma olen imelik,et kõigepealt armun poisi naeru,siis silmadesse ja siis iseloomu.
,,Kuldsen sõnad." vastasin mõtllikult.
,,Autodega,muide." sõnas ta naeratavalt.
,,Mis?"
,,Mäletad?Mis huvid mulle meeldivad...".Raputasin ägedalt pead ja vabandasin(milline totu,eksju?)
,,Muide,mis sind Pariisi siis viib?" küsisin muuseas ning avasin paki Domino küpsistega,mille ema viimasel hetkel kotti pigistanud oli.Tema eesmärk oli teha viikümneviie kilosest tüdrukust sajaviiekümneviie kilone tüdruk.
,,Ikka armastus." lausus Erik.Mu nägu vajus longu.Poiss naeris.
,,Enda ema ju ikka armastaks." jätkas ta.Kirusin enda kiiret mittemõistvat reaksiooni.
,,Eh..." suutin vaid hädiselt öelda,,Ma pean..." jätkasin näpuga WC poole näidates.Eerik noogutas.
Kiirustades avasin WC ukse,kus õnneks kedagi sees polnud.Loputasin nägu külma veega ja värvisin ripsmed üle.Ojah,vaene totu mina.Igaksjuhuks värvisin huuled ema punase huulepulgaga üle.Võtsin seljast kampsuni,kus all oli must topp.Sammusin tagasi istekohtade juurde.Silvia siiani magas ning ma naeratasin.Seejuures märkasin,et Eerik oli kadunud.Mind tabas tollene pettumus,et prantsatasin oma istmele,haarasin laptopi ja hakkasin Joannele oma kurba saatust kurtma,nagu siis,kui Tommi mu maha jättis(sellest ei tasu rääkida).Eerik ei tulnudki tagasi.Ja lõpuks,kui päike loojuma hakkas,uinusin.

Ärkasin suure kolksatusega.Kellegi pagasi kukkus maha oli esimene mõte.Teine kolks.Avasin silmad.Nüüd kuulsin juba lärmigi.Silvia nuttis.Haarasin ta punetava näo oma käte vahele.
,,Raili,aita mind palun!" kisas ta ning pani enda pisikesed käed ümber mu kaela.
,,Mis,mis juhtus?" pärisin segaduses olles.
,,Mingi kütus ja allakukkumine ja surm...RAILI MA EI TAHA SURRA!" kiljus ta haledalt.
,,Sa ei sure,kullake.Ei..." kallistasin teda lohutavalt.
,,Jää siia!" näitasin tüdruku istme poole näpuga.
,,Ei,ma kardan..." haaras ta mu käest.
,,Pole midagi karta..." kükitasin maha,Sillu kõrgusele täpselt.Kääbikute perekond,loogiline.
,,Ma käin ainult korraks ära.Lähen otsin Eeriku...või kellegi teise üles,eks?" laususin õekesele.Ta noogutas ning tõstsin ta pinki.Panin ka rihma pealt kinni.

Kobamisi leidsin Eeriku oma õe kõrvalt,kes oksendas.Harukordne võimalus tibit oksendamas näha.Poiss hüppas püsti,kahvatum.
,,Oh,tere.Anna andeks,Triinul hakkas paha ja ma tulin teda põetama." pobises noormees.
,,Kas sa võiksid mulle lihtsalt öelda,mis siin toimub?" pärisin närviliselt.
,,Lennukil on kütus otsakorral." lausu poiss mulle salapärase hääletooniga.

Teavita ebasobivast sissekandest!