,,Pariis on justkui Paradiis" (3)

1.osa

,,Raili,kas sa saad üles või ei?" kuulsin pahurat häält ja silmi avades nägin roosa hommikumantliga naist.Ema.Tõusin istukile ja hõõrusin silmi.Soe päike piilus kardina tagant sisse ning oli kuulda kuidas linnud õues rõõmsalt laulsid.Imeline päev.
,,Mine aja Silvia üles,ma lähen teen kohvi.Lennuk lendab välja viie tunni pärast." kamandas ema ning korjas siit sealt paar riidehilpu üles.Nägin tema silmades ääretut kurbust.Küllap sellepärast,et ta pidi meieta esimest korda hakkama saama.Kuu aega.Pariis,koht kuhu mu isa koos enda uue naise(ja võib kihlavedada,et ka uue titega) kolis.Maria oli selle blondiini nimi.
Tatsasin aluspesus mööda maja ringi,ajades endale samalajal selga kollast hommikumantlit.Jõudsin Silvia toani ning avasin selle.Tüdruk magas magusalt,aknast paistsid tema punaste põskedele päikesekiired.
,,Sisalik,ärka!" hüüdsin ning kõdistasin tüdrukut.Ta hüppas kiljudes püsti ning naeris laginal,kukkudes paksu tekiga põrandale.Käpukil roomas plikatirts kapi juurde.Haarasin ta sülle ja taritasin vannituppa,dužži alla.Silviale armastas enda eest hoolt kanda.Ka see hommik kirjeldas ta täpsusteni oma päevariietust-heleroosa kleit,punased retuusid ja tumeroosad kingad.Kleit oli pesus,retuusidel hiiglaslik plekk ja kingad kadunud.Haarasin Muumitrolliga särgi ja teksad-mida sa kuue aastasele ka valida oskad?Silvia oli trotsis.Mossitas ta ka terve hommikusöögi,sel ajal kui ema meile(või pigem mulle) sõnad peale luges.

Kell kaksteist istusime juba autos.Ema käivitas oma uue Mercedese ja tagurdas aiast välja.See oli hea,et isa oli suvatsenud maja meile jätta.Nii egoistlik ta ka ei olnud.Kuna raadiost tuli mingi igav vanaaegne laul,lülitasin sisse enda vana mp3-me,sulgesin silmad ja voolasin koos muusikaga edasi unemaale.
,,Raili,Raiiiiliiii!!!" kisas Silvia mu kõrval ning raputas mind õlast.
,,Mis viga?" pärisin uniselt ja hõõrusin silmi.
,,Me oleme kohal." sõnas tüdruk ning hüppas autost välja.Ema haaras parasjagu kohvreid pagasiruumist.Haigutades astusin uuele asfaldile ning tänasin õnne,et olin tossud kingade asemel pannud.Kirgas päike,palju inimesi.Jalutasime lennujaama poole.Ema oli muidugi hüsteerilisem kui varem-nuttis ja kallistas Silviat ja mind nagu...Muumitroll-ainus mis mulle õeraasu pluusi vaadates pähe tuli.Viimaseid sõnad,viimased pisarad ja viimased embused.Võtsin Sillu käest kinni ja läbi rahvasumma jõudsime koos lennuki peale.Tähelepanelikult otsisin meie kolmekohast kohta-ema ikka oskas laristada.Asetasin Silvia suure tahte läbi tüdruku keskele,ise võtsin aknapoolse iste.Uniselt(siiani olin väsinud) sikutasin välja oma äsjasaadud laptopi-õnn,et isa oli mu viietestkümnendeks sünnipäevaks mõistnud sellist kinki kinkida.Tõstsin kaane üles ning lülitasin sülearvuti sisse.Viimasel hetkel meenusid mulle rihmad.See oli Silvia esimene lennukisõit.Mina,kui vanem laps olin isegi käinud vaid kaks korda välismaal-Roomas,kus üksnes elas ka mu tädi koos oma perega ning Egiptuses.Kiiresti panin tüdruku rihma kinni ja seejärel enda oma.Ta vaatas mind imestunult.
,,Mis asjad need on?" päris tüdruk oma süütu häälega
,,Need on rihmad-just nagu autoski,kui emmega sõidame." seletasin rahulikult.
,,Aga autos on ju rihmad,et ellu jääda..."
,,Ära muretse,meiega ei juhtu midagi." vastasin.Ma poleks pidanud seda ütlema.

,,Khm..vabandust,aga ää,see nägu ää minu koht ei ole eksju ää?" päris blond neiu meie kõrval.Ta oli nappides riietes-miniseelik,nabapluus...mul läks süda pahaks.
,,EERIK!EERIK!" kiljus tibi mingile poisile ja lehvitas .Ma võisin vanduda,et selle sentimeetrise seeliku saba alt oli näha...midagi.Ohkasin.Peagi ilmus mustajuukseline ja tõmmu lihastes poiss,punase T-särgiga meie juurde.
,,Rahune Triinu ma istun ise siia.Mine Sandra juurde." nõksatas noormees peaga sama blondi peaga tütarlapsele.
,,Vabandust,mu õde vahel väga...avameelne ja lärmav." naeris ta oma naeru ja säravvalged hambad välgatasin pruunikal nahal.
,,Erik." ulatas ta sõbralikult käe.
,,Raili." pigistasin kätt ja võisin vanduda,et ma punastasin,kui tema pruunidesse silmadesse vaatssin