They're going to find us *25* (15)

„Mis toimub?“ küsis Kenro, kes just sel hetkel ärkas. Ta istus minu kõrval tagaistmel.
„Pu**is, kütus on otsas!“ Chase surus hambad kokku. Kopter vajus veelgi, nüüd peaaegu sirgjoones alla. Jõnksatamine kestis mitu minutit, kuni viimaks mootor seiskus. Ma ei jõudnud karjuda.



„Claire“ keegi karjus üsna kaugel. Peaaegu kõlas see nagu kaja. Vaikne. Kuulsin kiireid samme, ragisevaid oksi, lehekahinat, linnulaulu, tuult... oleksin nagu taevas.
„Kas sa oled elus?“ küsiti. Võimalik, et minult. Avasin silmad ning mind tabas õõvastav valu peast. Ma ei tundnud oma parema käe sõrmi. Ma nägin puulatvu ja nende tagant välja paistvat sinist taevast, mis oli parasjagu häguselt pilves. Vaatevälja rikkus Kenro sassis juustega pea. Ta jõllitas mind niikaua kuni vaatasin vastu, siis ta ohkas kergendunult ja läks eemale. Kergitasin pea ja mind tabas šokk. Mõni meeter minust eemal lebas tükkideks rebitud must vrakk, mis ei sarnanenud üldse lennumasinale.
„Isver.“ Pomisesin. Mu pilk lendas mu paremale käele, mille ranne oli üleni kuivanud verega koos ja määrdunud. Jäin veidikeseks ajaks hingetuks.
Kenro kõmpis kergelt longates rusudes ja otsis nuga, mille ta ka leidis.
Mõne aja pärast muutus mu pea selgemaks. Oleksin nagu segi omadega.
„Kas sa oled terve?“ küsisin.
Kenro muigas. „Noh...jalad püsivad veel küljes.“
„Aga Chase? Kus ta on?“
„Ta on suhteliselt elus aga pole veel ärganud.“ Kenro tuli minu juurde ning istus kõrvale.
„Sul on otsaesine vigastatud.“ Mainis ta. Pühkisin käega üle näo ja surusin hambad valust kokku.
„Njaa“, mõtiskles Kenro ühel hetkel, „mõtle vaid, kui kõik tüübid seal Koerakas robotid on! Täitsa v***s, tead.“
„Mhm“ suutsin vaid äelda. Selgesti mõtelda oli hetke seisundis peaaegu et võimatu.
Kenro hüppas püsti. „Aga mis siis saab kui m i n a ka robot olen?! Mis siis saab kui SINA ka robot oled?!“ Ta näitas näpuga minu poole ähvardavalt. Ta põles ebakindlusest.

„Hei.“ Chase ilmus kopterivrakki tagant välja ja sirutas end veidi. Polnud just põhjust rõõmu tundmiseks, kuid tema nägemine muutis meeleolu tunduvalt paremaks.
„Chase! Löö mind, Chase! Löö! Ma tahan oma verd näha!“ kriiskas Kenro.
„Miks?“ Kenro hüsteeria lõbustas Chase´i.
„Ma tahan kindel olla, et ma ming masin pole!“ Kenro jäi siis vait ja silmitses kahtlustavalt tema ees seisvat kaaslast.
„Sina...sina oled ka üks nendest?!“ Kenro viipas minu poole, siis põrnitses taas Chase´i. "Sa oled ka robot?!"
Ma pööritasin silmi.
„Kenro,“ alustas Chase, „äkki põrutasid pea...“ Ta ei saanud lõpetada – Kenro hakkas karjuma ja üritas minema joosta aga igale poole kuhu ta vaatas oli sügav mets.
„Vähemalt oleme kõik siis ühes tükis, eks?“ mainisin veidi lõbu teeseldes. Chase nühkis nina ja viskas pilgu katkisele juppideks kistule kopterivrakile. „No oleme õnnesärgis sündinud ikkagi.“
Kui järele mõelda...Tal oli kohutavalt õigus.

„Kas sul on aimu kus me asume?“ küsisin Kenrolt. Ta oli vraki juures hunni.kus.Vist maha rahunenud.
„Arvata võib ju, et ei. Pärapõrgus oleme. P****e!“ Kenro kõlas nõutuna.
„Aga meil pole aimugi, kus Pärapõrgu on.“ Viskas Chase ja kükitas vraki ette maha, uuris seda mõne hetke.
„Teate, see mets tuletab mulle meelde ühe laulu...ma ei mäleta viisi enam...“ Kenro mõtiskles. „The Monsters are very down deep inside...You never know...ööh...la-la-la...Wait! Ok...deep in to the darkness, where i hide...“

Ma arvan, et kui Kenro oleks seda laulnud öösel, nii et teab kõiki sõnu ja kui see ei oleks tegelikult lõbus lugu...siis ma võib-olla isegi lööksin teda.
„Mida iganes...“ pomisesin.
„Kui me metsa kohal lendasime, kus kohas me olime siis umbes? Seda peaksid ju ikkagi teadma?“ küsis Kenro ja loopis männioksi huupi eemale.
„Claire kodu lähedusse hakkasime jõudma, aga kust kohast ma teadma peaksin, mis mets see on!“
„No aga selleks on k a a r t!“ nentis Kenro rõhutades igat sõna.
„JA kus sul see k a a r t on??“
„Sina olid kopteri juht,“ nähvas Kenro, „sina pead kaarti omama!“
„Jeesus küll, Kenro, me PÕGENESIME elu eest ja sa loodad et lähen veel kaarti otsima?!“ vihastas Chase.
„Aga tore oleks! Kui oleksid veidi hoolsam istuksime võib-olla praegusel hetkel laua taga ja jooksime ka.kaod!“ podises Kenro ja virutas oksaga kopterivrakki, tekitades tugeva metallse kõlina.
„Rahunege maha. Me ei tohiks siis tsivilisatsioonist kaugel olla.“Sõnasin vahele. Poisid jäid vait, kuid mõne hetke pärast muutusime kõik ülimalt valvsaks, kuna kuulsime nõrka praksatust, mis kõlab siis, kui mõni suuremat sorti loom oksaprahile astub. Ja praksatusi oli palju.

„KARU!“ karjatas Kenro hüsteeriliselt, kuigi loom polnud veel välja ilmunud. Ja Karu oleks sammunud raskelt, see, kes meile lähenes lausa kepsles.
Nähtavale ilmus heledakarvaline rahulolev veidi pontsakas koer, kes näitas aga meid nähes kihvu ja lõrises hoiatavalt. Kenro karjus kuid ei suutnud minema joosta. Chase hüppas vrakile, mina varjusin selle taha.
„Kenro, ära liiguta!“hüüdsin.
„Ega ei liigutaks kui ise ei tahaks!“ vastas ta.

„M i s s i i n t o i m u b?!“ kuulsime äkitselt kellegi hüüet. Puude tagant ilmus välja kuskil 50aastane paanilise grimassiga mees. Kopteri jäänuseid nähes asetas ta käed pea peale ja suutis öelda midagi „OH SA JUUUUDAS!“ taolist. Kui kui ta veel meid kolme nägi olin kindel, et ta saab infarkti või muud taolist.

„Jumal...“ pomises mees, näost peaaegu valge, „kuidas...kuidas te ellu jäite?!“ Ta põrnitses meid sellise pilguga nagu otsiks mingeid suuri haavu, jäsemete puudumist või palju palju verd. Aga me olime nii terved et kepslesime lausa ringi.
„Noh...“ alustas Chase, „Ellujäämiskunst.“
„Räägi aga,“ muigasin.
„Äkki saaksite oma koera...nagu...kinni võtta.“ Püüdis Kenro ütelda. Koer – kes päris suureks elukaks osutus – jõllitas teda ja lõrises iga ta liigutuse peale.
„Muidugi, muidugi.“ Mees krabas koera kaelarihmast ning kinnitas jalutusrihma.
„Niiet...see oli teie kopter?“ päris mees. Ta oli isegi päris korraliku välimusega.
Kenro noogutas.
„Ja te kukkusite alla? Kust te selle juraka üldse saite? Ma mõtlen, et...te olete ju alaealised?! Kuidas te võite kopterit juhtida? Kas te oskate üldse? Sellepärast te vist alla kukkusitegi...“

Chase peatas mehe jutu. „Me ei ole mingid suvakad, me oleme salaorganisatsioonist...“
„O l i m e!“ parandas Kenro.
„Jj-jah, me põgenesime. Aga hetkel pole see teie asi. Kopteriga me lennata oskame aga midagi oli rikkis ja seetõttu kukkusime alla.“
Mees noogutas peaga , uuris veel mitu korda lõhki purustatud sõidukit.
„Olgu, olgu. MA juhatan teid siit välja, ma ei ela siit kaugel.“
„Tore!“ hõiskas Kenro. Koer haukus ta peale.
Mees viipas meile ning järgnesime talle ja koerale. Otsisin veel rusudest oma sinise õlakoti, mis oli juba nii mõndagi näinud.
„Teil vedas et me siiakanti jalutama tulla otsustasime, sellest metsast on võimatu välja saada kui sa kohalik pole.“ Selgitas mees. Üsna varsti märkasime aina selgemaks muutuvat teerada, mis viis sügavast metsast välja kitsale kruusateele, mis oli ühtlasi ka suure maja sissesõiduteeks.
„Kust kohast te siis pärit olete?“ küsis mees ühel hetkel.
Vahetasime Kenro ja Chase´iga pilke. Kas tohtisime kellelegi sellest salavärgist rääkida? Muidugi, sest arvatavasti on see nüüd avastatud.
Mees märkas meie omavahelisi sõdivaid pilke. „Ah, see vist ka teie mingi organisatsiooni värk? MA ei pea seda siis teadma.“
„Peaksite küll,“ ütlesin, „niikuinii tuleb see nüüd avalikkuse ette.“
Kõndisime väravatest sisse ja mees astus majja. Ta lasi koera rihmast lahti, et too saaks oma kuuti minna. Ehmusin, kui märkasin, et see esik oli mulle tuttav. See puidust massiivne uks...see majasein....miks see mulle nii tuttavana näis? Kenro oli mehe järel majja astunud, kuid kui ma Chase silmitsesin oli ka tema mõtteis.

„Sa tead seda kohta?“ küsis ta minult.
„See esik...ma olen seda näinud.“ Võtsin oma koti lahti, otsisin meeleheitlikut, kuni sain Chase vana lagunenud päevaraamatu kätte. Ja nüüd ma taipasin.
Chase istus rätsepa-asendis maas, käed näol. Vaatepilt ehmatas mind. Kükitasin ta kõrvale murule ja noppisin raamatukese vahelt foto, millel oli Chase´i kaks näomaalingutega õde, tema ja Tuki, tema retriiverist koer. Pildi peal seisid nad beeši maja ees. See oli see sama maja.
Kenro tuli välja ning esimese hoobiga ei saanud ta millelegi pihta. „Mis toimub?“
Chase tõstis pilgu. „See on minu kodu.“
„Misasja?“ Kenro kortsutas kulmu.

„No kuhu te jäite siis nüüd?“ mees astus õue ning tal oli samasugune ilme peas agu Kenrolgi.
Chase tõusis püsti, astus koerakuudi ees lebava koera juurde. „Ja see on Tuki!“
Ta silitas koera ettevaatlikult. „Ta pole üldse muutunud. Ikka veel sama paks...ikka sama veider...“ Chase pühkis varrukaga silmi.

„Tuleb see pilt teile tuttav ette?“ küsisin mehelt ning tõstsin pildi talle ette. Ta uuris seda, silmad suured.
„Ja...jaa, see on tehtud meie maja ees...ja need on minu kaks tütart ja poeg... Poeg, keda rööviti.“
„Jah? See röövitud poeg on nüüd siin.“ Ütlesin, viibates murul lebavale Chase´ile, kes Tukiga mängis.


Cappy - Evekash

Noh...ma vajasin väikest vahet...Selle aja jooksul tegelesin teiste töödega, mitte ainult selle spioonikaga...njaa...

Autori kommentaar »