They're going to find us *14* (10)

„Kuhu?“ pärisin.
„Ujulasse? Lõbustusparki? Tuled?“
Hetkeks olin ma lihtsalt sõnatu. „Miks ka mitte!“ tähendasin seejärel, ajasin end püsti ning järgnesin neile.


„Siin on igav,“ torises Kenro ning viskas seitsmenda jäätisepulga prügikasti.
„No ausalt, see mingi titaparadiis!“
„Ära hädalda,“ sõnas Chase ning istus lastebasseini taga olevale pingile.
„Äkki polnud see ikka hea mõte tulla Tivolisse,“ mõtisklesin ringi vaadates ja jäätist limpsides. Vist neljas, kui ma ei eksi.
„Kurat, ma ootasin, et see karussell - või mis iganes see oli - on jõhkram!“ nähvas Kenro pettunult.
„Tahtsid ropsida või?“ küsisn Chase.
„No jaa noh! Miks ma siis siia tulin? Niisama? Ah, teeme midagi ekstreemsemat.“
„Näiteks hüppame langevarjudega alla?“ pakkusin naljatades ning viskasin jäätisepulga prügikasti, mis seisis pingi taga.
„No täpselt!“ kiitis Kenro mõtte heaks. "Ühel siin on vähemalt ajud olemas!"
„Ei saa, meil pole langevarjusid. Pealegi, kui meie hüppame kõik kolm alla siis kes juhib helikopterit?“ Chase võttis sellise asendi justkui hakkaks kohe päevitama. Päike paistis tõepoolest üsna suviselt.

„Pagan!“ mühatas Kenro löödult, kuid varsti olid tal uued ideed.
„Kes suhkruvatti tahab?“ küsis ta innukalt meile otsa vaadates ning otsis seejärel taskust raha.
„Hüva,“ mõtisklesin ning läksime koos otsima, kust kohast seda magusat sodi saab.
Leidsime üsna kiirelt selle roosa putka üles ning tedretähniline Kenro ulatas müüjale viiekümne-eurolise küsides: „Mitu #?!!?# suhkruvatti selle eest saab?“
Me pidime naeru kätte ära lämbuma, kui nii võtta. Müüja jäi seda väikest ropendajat punnis silmadega vahtima. Loomulikult ei ostnud me kolmkümmend suhkruvatti, kuigi olime selleks võimelised, hoopis võtsime kolm ning tormasime Kenro järel õhupallide suunas. No temas ärkas ellu see väike poisike, kes oli varjus selle ropu maailma taga. Oli juba arvata, et ta ostis kümme erinevat õhupallilooma ning hüples nendega ringi.
„Kas on hea suhkruvatt?“ küsis ta, kui uuris seda pulga otsas olevat roosat pudi ning juurdles vist, kust otsast alustada.
„Väga hea,“ ütlesin irooniaga ning maitsesin.
„Mõnus,“ ütles Chase ning mälus.
„Võiks parem olla.“ Lisasin vatti uurides.
„Jäle,“ sõnas Chase.
„Õudne,“ mainisin
„Kohutav,“ kirtsutas Chase nina.
„Ära proovi,“hoiatasin Kenrot, kuid ta oli juba hammustanud ning sülitas seejärel vastikusega välja nagu oksendaks.
„Ja sa julged end suhkruvatiks kutsuda?!?!“ käratas Kenro vatti jõllitades.
„Sul pole õigust suhkruvatti solvata!“ tähendasin.
„Ha-ha,“ torises Kenro ning viskas pulga roosa sodiga prügikasti.

„Tore, et sind ka täna välja lubati.“ Mõtiskles Chase.
„Just nii, ma oleksin seal maa all vist igavusse ära lämbunud, kui nii võtta.“ Ütlesin.
„Ja hea et me võisime helikopteri laenata et siia Tartu titade lõbustusparki tulla, huraaa.“ Kenro hääl polnud üldse entusiastlik. Pigem tüdimust täis. Pettunud.

„Aga läheks õige Otepää seiklusparki?!?“ See idee plahvatas poisi suust välja ootamatult.
„Sa kardad kõrgust,“ tuletas Chase talle meelde.
„Ma ütlen sulle viimast korda – ma e i karda kõrgust ja kui sa seda veel kord mainid, hakkad sa varsti m i n d kartma!“

Kummaline, et Kenro seda ütles, sest tema oli esimene, kes karjuma hakkas, kui 8 meetri kõrgusel männi otsas spetsiaalsel alusel kössitas. Võib-olla polnud ka Otepääle tulemine just see õige variant aja viitmise.ks. Jõlkusime seal kõrgustes puude otsas ikka päris mitu pikka karjumist täis tundi ning kui aus olla siis oli meil lõbus. Käed küll tulitasid selle krobelise palja trossi pidevast puudutamisest, kuid adrenaliini saime tunda. Kolm rada suutisme koos läbida. Neljanda juures ähvardas Kenro meid ära tappa ning ta pidi alla saama, maksku mis maksab. Neljanda läbisime Chasega kahekesi. Loomulikult ma kartsin seal kõrgel nendel väikestel kitsastel alustel jõlkuda, mis olid kinnitatud ümber männipuu tüve. Eriti närvi käis selle turvarakme klambri või mille iganes pidev jälgimine, et see oleks ikka trossi külge kinnitatud Kui ei olnud, siis on jama. Chase oli kogu selle aja minust eespool. Pole ka midagi imestada – ta ei kartnud kõrgust. Mina sõna otseses mõttes klammerdusin männi külge ning ootasin, kuni see kõik ikka läbi saab. Kenrole meeldis all meid jälgida ning itsitada.
„Mida sa teed? Kardad?“ muigas Chase, kui oli minust kahe ülesande võrra edasi jõudnud.
„Ei, ei, ma kallistan puud...“ püüdsin leida mõne mõistliku põhjuse minu seiskumisele ja puu ümbert kinni võtmisele, kuid m õ i s t l i k see vast ju polnud...

Kuid kui ka see rada tehtud oli läksime kõik koos kuuenda juurde, mis tähendas seda, et viies oli ikka liialt julm ja Chase ei viitsinud üksi minna. Kuues rada oli kerge ja lühike – tross algas ühel pool orgu ning lõppes teisel pool künkas, mis tähendas seda, et pidi võtma umbe suure hoo, et lennata mõnusal kõrgusel üle soo. Kenro oli esimene, kelle me saatsime sunniviisiliselt rada sooritama. Ta ropendas ja tõukles vastu, kui viimaks saime ta selle trossi külge. Hakkasin talle hoogu tegema.
„L e n d a a a!!“ hõiskasin ning lükkasin talle hoo sisse.
„Lenda #?!!?# !!!“ karjus Kenro ning lendles oru teise otsa. Chase oli teine. Kuid tema tegi endale ise hoogu.
See oli uskumatult lõbus lend, kuigi see kestis vaid ligi minuti. Koos tatsasime pika tee künka otsa, et tagasi lennata. Ainuke asi, mida selle raja juures kartma pidi, oli see, et ei tohtinud olla liiga väike hoog – vastasel juhul jääd poole peal seisma...
Kuid meil seda ei juhtunud. Kenrole lükkasime isegi liiga suure hoo sisse, sest lõppu jõudes lendas ta pikali, näoga liiva sisse. Tema ropendamist oli meieni kosta, kes me seisime oru teises otsas.

Lõbus meil oli, seda ei saanud eitada. Tagasi lendasime kella kuue paiku õhtul ning Koerakuuti jõudsime kaheksa paiku. Sõime koos teleri ees krõpsu, friikartuleid ja Chase tegi kokteile. Nende toas on ikka jummalast vinge kodukino. Kolm korda suurem, kui minu oma. Ühel hetkel ma arvasingi, et olen kinos.

Enne kahtteist öösel läksin tagasi oma tuppa. Olin väsinud. Olin ikka väga väga pikka aega üleval...
Väsinud olin peaaegu sama hullult, kui siis, kui pidin tundides olema. Kuid nüüd oli mul igastahes positiivne tuju. Pastaka üles leides ja paberi voodi alt välja õngitsedes asusin kirja juurde tagasi. Uksele koputati. Peaaegu täielikult ära kortsutatud paber lendas taas kusagile, kust ma seda nii pea kätte ei saaks.
„Sisse,“ ütlesin ning võtsin sisse sellise süütu mittemidagiütleva asendi nagu oleksin just sekund tagasi voodle istunud.
“You, Seib,“ ütles Chase ust avades.
„Mis mureks?“ küsisin.
„See kiri, mis sul ära kadus,“
„Mis siis sellest?“
„Ma leidsin selle üles,“ ütles Chase.
„Tõesti? Kus see on?“
„Sinu kodus,“ vastas Chase muiates. Olin sõnatu. „Ausalt või? Sa teed nalja?“
„Eih, ma leidsin selle, kui hakkasime Kenroga lahkuma hommikul sealt sinu maja tagant. Siis olid sinu vanemad tööle minuteada läinud ning siis viisime selle mingisugusesse tuppa.“
„Mis tuppa? Kas ukse kõrval oli kohe kapp?“ küsisin. Chase noogutas. „Küllap vist.“
„Siis oli see minu tuba,“ rõõmustasin.
„Nüüd pead siis Ly´le kirja kirjutama?“ küsis Chase. Olin vakka.
„Kust sa tead mis mu sõbranna nimi on?“
Ta kehitas õlgu. „Sa siis ei öelnud mulle?“
„Vahet pole,“ tähendasin juttu mujale ajades ning hakkasin uut paberilehte otsima.
„Sa oled mõelnud, mis saab, kui sa ikka ei saa koju? Ma tean, et sa oled iseendale lubanud koju naaseda, kuid mis saab, kui ikka ei ole seda võimalust?“ see küsimus rikkus kogu selle päeva ära.
„Ole vait,“ nähvasin.
„Ma tean, et sulle ei meeldi sellele mõtelda.“
„Ole vait!“
„Meie arvasime alguses sama aga siis leppisime olukorraga.“
„o l e v a i t!“’
„Aga ma kardan, et sinuga on neil teised plaanid, niiet pead olema tähelepanelikum."
„#?!!!?# ,pea suu!“ käratasin talle. „Tean jah, et nad tahavad mind ära tappa, sa ei pea mulle seda nina alla hõõruma!“

„Või kas sa ei arva, et see asi on veidi paranormaalne?“ sõnas Chase juba naljatades, et mind närvi ajada.
„Mis? Paranormaalne? Ainke asi mis siin paranormaalne on, on kiirus, millega ma su siit minema ajan!“ sõimasin teda. Ta vahtis mind imestunult.
„Vabandust,“ sõna ta vaikselt, „ses suhtes, et tegelikult me mõtlesime, et äkki võtame selle kiibi sinu jala küljest ära?“
Pagan, ta pidas silmas seda mikrokiipi. Aga ma olin oma toas lõksus, ma ei saanud minema joosta.
„Te ei teeks seda...“ mühatasin voodi peale taganedes. Kenro tuli pintsettidega kohale. #?!!?#.
„Mulle ei meeldi operatsioonid!“ hoiatasin neid endale teki üle pea tõmmates. Aga sellest ropendamisest ei piisanud, et selle kiibi eemaldamist vältida. Ka karjumisest polnud kasu. Poole tunni möödudes oli see paganama kiip minu hüppeliigese lähedusest eemaldatud. Kusjuures, see protseduur polnud ikka „üldse“ valus. No muidugi. Ma siis karjusin lihtsalt oma lõbuks? Haa...ma karjusin, sest ma arvasin, et minu jalga lõigatakse otsast ja seda kuigi see pisike vidin oli vaid naha all.
Aga Kenro tõstis pintsetid võidukalt üles – pisike must kiip oli käes. Chase lasi mu käed lahti.
“See oli kõik vaid sinu huvides.“ Oli Kenro öelnud.

„Kas ta hammustas sind?“ oli Kenri hämmeldunud, kui nägi Chase kätt.
„Jah, viis korda!“ vastas Chase ning katsus punetavaid hammustusjälgi. Kenro aga pääses kolme sinikaga. Neil vedas, sest teadsin, et olen enamaks võimeline.

Cappy - Evekas-Ewu:)

Järgneb niikuinii, "Jätka" võite ütelda, kuid tahan ka põhjust, m i k s jätkata;D Eino, tahan teada, milline on teie mulje, teie arvamused;)) Ja kas oli piisavalt naljakas? Noh...ma püüdsin veidi humoorikamaks muuta, kuid olen haige ja kardan, et see ei õnnetunud ja nii...

Autori kommentaar »