They're going to find us *5* (4)

„Mida tõsiselt?“ Heitsin talle kannatamatu pilgu. Naine naeratas kätt ukselingile asetades.
„Te olete viimase seitsme aasta jooksul esimene õpilane siin Koerakuusis. Miks me teid muidu nii oodanud oleme!“


Olgu. Nüüd ma teadsin, uskusin, et see Koerakuut (või mida iganes) on olemas. Ma uskusin ka, et spioonid on olemas ja nad elavad kusagil maa-aluses ehitises mida nad kutsuvad Koerakuudiks ja mis on nende varjunimeks, kuid ma ei osanud arvata, et nad minus spiooni näevad! Seda oleksid nad ju pidanud teadma, et ma olen kohmakas kui Willendorfi Venus (vaadake google´st järele), või siis veel hullem! Nuh, ma ei olnud kogukas, pigem liiga kõhn, et mingisuguseks luuretegelaseks hakata. Aga see selleks.

Noogutasin võltsnaeratust näole tekitades. No mida veel! Ma olen ainuke õpilane? Ainuke?? Teate mida see tähendab??? See tähendab, et ma pean hakkama õppima ja ei saagi tunnis spikerdada, kirjakesi saata ja tatikuule loopida (mitte et ma seda varem teinud olen, lihtsalt, sellised olid minu ootused).
Teenritüdruk avas ukse ning astus sisse. Mina tema järel. See oli hiiglaslik tühi must saal, mille nurgas seisis tumedast kallist puidust massiivne laud ning mille taga istus kindlasti mitte vanem, kui kahekümne viie aastane mees. Ta luges raamatut, samal ajal joonistades ja ise midagi kirjutades. Aeg ajalt pidi ta kritseldamist katkestama, et raamatul lehte pöörata.
„Tere, Hr. Mend, ma tõin teile teie uue õpilase,“ sõnas naine. Mees ei tõstnud pilkugi, viipas vaid sõrmega, näitamaks, et naine peaks lahkuma.
Kohe, kui jäin mehega üksi sellesse süngesse saali, pani ta pliiatsid käest ja raamatu pani kinni. Siis vaatas mind ning ohkas.
„Preili Claire?“ küsis ta siis. Noogutasin.
„Näidake,“ Ta sihtis sõrmega ümbrikut mis minu käes oli. Ulatasin talle selle. Ta avas ümbriku, uuris lehti, mõtiskles, siis pani need tagasi ning andis mulle.
„Niisiis, „ alustas Hr. Mend ning hakkas sahtlist midagi otsima, „siin on teie õpikud." Ja ta tõstis välja sületäie raamatuid. Seepeale neelatasin.
Ja kui ta teise sületäie välja tõstis pidin ümber kukkuma.
„No mida? Tahate mind ära tappa?“ pärisin. Hr. Mend muigas ning käskis mul tool võtta ja maha istuda. Leidsin saali teisest otsas veel kinni pakitud uhiuue tooli ning itsusin laua juurde.
Siis uuris Hr. Mend mind tähelepanelikult ning küsis minu käest hästi palju erinevaid küsimusi, mis puudutasid mind, minu pere, sõpru ja kooli ning päeast igat küsimust tegi ta märkmeid, arvutas midagi ning kuulas mind edasi. Ja mida rohkem me vestlesime, seda paremini ma end tundsin ja Hr. M tundus päris huvitav inimene olevat.

„Ja kui küsida tohiks, siis miks te seda kõike teadma peate?“ küsisin ning viskasin kommipaberi prügikasti. Hr. M oli maiasmokk ning tal oli eraldi olemas sahtel maiustustega. Ta pakkus mulle isegi jäätist, kui aus olla, kuid ma püüdsin hoida madalat profiili.
„Siis on homme kerge alustada teooriaga,“ naeratas õpetaja ning pistis lutsukommi suhu.
„Järelikult on tund lõppenud?“ küsisin imestunult.
„Või kas sa tahad kella üheksani siin istuda?“ küsis Hr. Mend naerdes ning viipas käega kellale, mis ta selja taga seinal rippus. See näitas pool kuute.
„See ei ole ju võimalik!“ hüüdsin. Mulle küll tundus, et istusin siin tunnikese.
„Homme kell kaheksa hakkame päris tunniga pihta,“ lisas õpetaja ning saatis mu ukseni. Alles nüüd märkasin et ta oli vähemalt kaks meetrit pikk. Võib-olla ka pikem. Mine sa tea!
Noogutasin, sulgesin enda järelt ukse ning vaatasin ringi. Mu süles oli hunn.ik raamatuid, mis kaalusid tõnäoliselt kakskümmend kilo. Koridor oli tühi. Vaid see prillidega tüüp seisis ikka veel lifti juures, käed ristis ning pööras hetkeks pea minu poole, siis jälle tagasi. Üsna pea avanes lift ning lühike teenritüdruk tormas mu juurde.
„Ma saadan teid,“ hüüdis ta rõõmsalt ning võttis pooled raamatud enda kätte.
„Okei.“ See viisakus, mis siin valit.ses tundus veidi ebaharilik. See vajab veidi harjumist.
Me sõitsime liftiga üles hotellikorrusele ning kui ma tuppa sisenesin oli see laitmatult puhs ja laual oli olemas õhtusöök.
„Te koristsite?“ küsisin raamatud põrandale asetades ja voodile prantsatades.
„Jah,“ ütles naine pannes ülejäänud õpikud maha, „head õhtut teile.“ Ning siis sulges ta ukse.
Nii palju siis esimesest päevast.

Lesisin voodil ning uurisin oma tunniplaani. Iga päev oli kuus teooriatundi. Reedel isegi seitse. Vaid esmapäeval oli kolm tunnikest ja esimene tund algas ka vaid kell kaks. Ainult siin on vist tõenäoliselt aru saadud, et esmaspäev ei kõlba mitte kusagile ning siis peab olema lihtsustatud programm. Jumal tänatud. Võib-olla hakkab siin mulle isegi meeldima.

Haarasin oma mobiili ning avastasin, et aku täiesti tühi oli ning, et mul polnud laadijat kaasas. Oh kui rumal ma olen! Emale helistamisest ei tulnud mitte midagi välja. Siis meenus mulle telefon riiulil, millega võisin teenrinaisele helistada, kui vaja. Näppisin seda ning püüdsin igat moodi ühendust saada, kuid väljaspoole seda hoonet helistada polnud üldse võimalik. Väga tore! Ma olin nii vihane, et viskasin selle mobiili vastu seina ning silmitsesin, kuidas jupikesed mööda tuba laiali paiskusid. Mõne aja pärast koputati uksele ning seal seisis jälle see naine mustas kleidis ja valge põllega ning ulatas mulle naeratades halli üsna uutmoodi telefoni. Võtsin selle, hakkasin ust sulgema, kuid peatusin.
„Oodake!“ hüüatasin ust jälle pärani paisates.
Naine oli just minema kõndimas. „Jah, preili Claire?“
„Vabandust, et ma laamendan, kuid kas ma saaksin oma perega ühendust võtta? Ma tahaksin kangesti teada, kuidas nendel läheb...“
Naine naeratas. Hämar valgus pani ta hambad kummaliselt läikima. „Laamendamine ja närvivapustused on siin esimestel nädalatel alati üks tavaline nähtus. Ja ärge oma pere pärast muretsege, nendega on kõik korras.“
Noogutasin katkendlikult ning panin ukse pauguga kinni.
Mida ta küll närvivapustuste all silmas pidas? Ja miks ta ütles esimestel nädalatel? Kas....kas ma jään pikemaks ajaks?

Rahunesin tasapisi ning püüdsin magama jääda. Siiski tampisid mu mõistust sellised küsimused ning raske oli keskenduda magamisele.
Kuid ma lohutasin end sellega, et kahe nädala pärast on kõik endine. Mind lastakse koju. Võib-olla vaid hetkeks, tõenäoliselt, ning siis tulen tagasi missioonidele, kuid ma püüdsin näha asja helgemalt poolt ning otsustasin hakata paremaks inimeseks. Niisiis hakkan koolis paremini õppima(mis mul kohe kindlasti välja ei tule) ning püüan vendade vastu parem olla(mis samuti välja ei hakka tulema), kuid ma vähemasti üritan. Ausalt! Ning siis ma uinusin.

Ma ärkasin kõrvulukustava sireeni peale, mis undas nagu pöörane mulle otse kõrva.


Järgneb...nagu alati;)))
Evekas- TCW

Avaldage arvamust palun;) Siis on häää

Igav? Väga? Oodake veidi, śiis läheb põnevaks;) Luban;)

Autori kommentaar »