On the side of angels #1 (8)

"Madison oli 17. aastane tavaline tüdruk, kes kannatas raske depressiooni all. Kõik tema elus muutus ajal, mil tema isa suri. Sellest ajast peale pole ta enam pisike õnnelik tütarlaps, vaid tüdruk, kes kubises probleemidest ja halvast. Ta ise ei mõistnud, mis põhjustel palju teda vihkasid ja narrisid. Ta sattus haiglasse ja pandi ravile, kuid ootamatult ta põgenes. See lugu räägib tema elust läbi tema endi silmade. Kas ta küll tuleb tagasi?"

Oli hommik. Olin üsna väsinud ja täielik masendus kippus jälle peale. Kõndisin peegli juurde ja jõllitasin eemalt ennast. See oli masendav vaatepilt. Ikka väga kena päev oli elu elamiseks. Nagu keegi mind üldse mõistaks. "Milleks mind üldse siia maailma vaja on?" küsisin endalt. Kõndisin oma toast minema. Kuna kedagi polnud kodus, avanes võimalus enda elu hävitamiseks. "Ma ei taha halba, kuid olen kõigil jalus. Mul on kõrini oma elust, ma ei taha enam elada!" karjusin kõva häälega. "Kõik teavad mu nime ja miks siin olen, kuid mitte minu lugu" olin endast üsna väljas. Ainuke mida ettekujutada suutsin oli valu. Pidin seda uuesti tegema, kuid juhuslikult helistas Cailey, kes oli mulle parimaks sõbraks juba aastaid olnud. Enne kui telefonile vastasin, mõtlesin kuidas mul plaan vett vedama läks. Teadsin et ta mõistab, et mul juhtus jälle midagi. "God, seekord seletama ei hakka" vastasin ja panin toru ära. "No tore, nüüd jään jälle kooli hiljaks!"
Õues oli külm ja olin pannud selga kõigest õhukese jaki. Seisin bussipeatuses ja ootasin. Mõtted olid valdavalt segased peas.

"Dear diary, life is better when you're dead and gone away. Sina oled hull ja selleks ka jääd!"

Bussist maha tulles nägin üht kena kutti üle tee minu poole tulemas. Juba esimesest silmapilgust tekkisid mul tunded tema vastu. Ta lehvitas ja vaatas siiapoole. Naeratus kerkis näole, kuid hetkega kadus kui Cheryl välja ilmus ja poiss tema käte vahele jooksis. "Ja kunagi ei vea mul!" ütlesin endale kurvalt.
Klassi astudes jäid kõik vait. Istusin oma kohale, võtsin asjad välja ja tegin näo nagu mind poleks siin. Üle klassi hakkas sosistamibe pihta. Jutt käis minust, sest paremat teemat ei suudeta kunagi välja mõelda, alati olen mina peamine. "Ma ei saa aru miks siin veel olen, kui kõik mind nii väga vihkavad!" Otsisin kotist noa, tõusin püsti ja läksin klassi ette. Tekkis haud vaikus. Kõigil olid hirmunud näod peas. "Niisiis..." Kokutasin. "Tundub, et ma pole siia tere tulnud ja..." Keegi katkestas järsku mu lause ja karjus vahele "Õige tähelepanek, luuser" kõik hakkasid naerma. Jätkasin hoolimata sellest, et nutt oli juba kurgus "...ja ma ei suuda enam". Ka Cailey istus klassis, kõige tagumises pingis. "See on kõik mida mäletama minust peaksite!" karjusin nutuselt kõigile. Mu hääl värises suurest hirmust. Võtsin noa ja panin käele. Kõik klassis olijad vaatasid mind kui õudusunenägu. Silmad olid udused. Tundsin kuidas pisarad mööda põski alla voolasid. Sulgesin silmad ja tõmbasin nii tugevalt kui vähegi sain...
Kuulsin veel viimaseid karjeid Cailey suust, sest tundsin ta hääle ära enne kui pildi eest viskasin. Õpetaja astus samal hetkel klassi...

Autori kommentaar »