Suudlus (12)

Ma armastan sind mu armas,
Maailmas pole ju sinu sarnast.
Sa paned mu poldid logisema,
Kui jään sinuga armastusest lobisema.

Ja järsku sa suudled mind,
Mina vastu sind.
Oh, sellist suudlust pole ma saanud varem,
Ja siis tuli järgmine suudlus, mis oli veel parem.

Järsku tuli meelde "Pesumasin",
Aga sina ikka mu juuksed sasid.
Ma siis sulle seda ütlen,
Ma enne ütlesmit mõtlen.

Siis me minu poole ruttame,
Kui me õigeks ajaks ei jõua siis küll me nutame.
Astusime siis uksest sisse,
Ja me mattume pimedusse.

Mullle järsku kätte sattus mingi asi.
Kas see on mõni kodumasin?
Gloobus on see veider ümarik,
Järsku tuleb mulle meelde su suudlus, mis oli jumalik.

Siis tuli mu isa koju
Ta tõi kalu terve roju,
Kuid igal lool on lõpp,
Toob see palju meie armastuse kohta tõtt.

Autori kommentaar »