1 & 2 "Oh, hey Annie." (5)

Tere, esiteks vabandan enda eelmise järjeka pooleli jätmise eest, aga sellel pikemalt ei peatu, läks nagu läks, tänan positiivsete ja ka kriitiliste kommentaaride eest.
Täna sattusin lugema üht järjekat, mis mind uuesti kirjutama ajendas. Mul on ka varnast võtta üks idee ning selle kavatsen ma jutu kaudu teieni tuua. Ma ei luba, et sellest jutust asja saab ning ma ei luba, et ma ka seda pooleli ei jäta. Ma ei saa garanteerida, et pikki vahesid ei tule ning ma ei saa ka öelda, et see teile ilmtingimata meeldima peaks.
Kui aga teile see meeldib, siis üks positiivne kommentaar teeks mu päeva kindlasti paremaks ning ma tunneksin, et mul on ka mõtet seda juttu siin saidil jätkata.
Head lugemist :)
Ps, osad teised võivad olla seda juba kuskil lugenud.

-

"Mina ei pea sinu jama taluma!" karjusin parimale sõbrale, kellega ma just tülli olin läinud. Tõmbasin oma teise ketsi jalga ja jooksin välja, vihapisarad vägisi mu silmadest välja tungimas.
Viimasel ajal on Mike (jah, ta on poiss) täiesti ära pööranud. Ta joob, tarbib narkootilisi aineid ja süüdistab kõigis maailma vigades mind. Lihtsam oleks mul olnud täna hommikul tema poole minemata jätta, aga ma ei tahtnud teda kaotada. Nüüd mind ei huvita enam.
Igatahes kõndisin ma kodu poole, väikse lootusega, et Mike mulle järgi jookseb ja vabandust palub, kuid seda võisin ma lootma jäädagi.
Ma pühkisin sõrmedega silmade alt laiali läinud ripsmeduśśi ja mu kiirkõnd läks üle sörgiks. Mu vanemad olid kodus ja sellepärast ei tahtnud ma koju minna enne kui olin rahunenud. Umbes minuti pärast pöörasin ma ühte tänavasse vasakul ja umbes kolmesaja meetri pärast jõudsin inimtühjale mänguväljakule.
Tänasin õnne ja istusin kulunud puupingile. Hingeldasin, sest ma ei suutnud nuttes ja samal ajal joostes normaalselt hingata, kes olekski?
Ma olin nii vihane, aga ka solvunud. Üritasin võimalikult vaikseks jääda ja nutmist lõpetada. Koorisin pingilt juba niigi koorunud beežikat värvi ja mõtlesin selle üle kui jube ma välja näen ja kui piinlik mul oleks kui mõni klassiõdedest mind näeks.
Ma võpatasin kui kellegi kätt enda õlal tundsin. Keerasin pilgu üles ja enne seda olin üsna kindel, et tegu on Mike'iga, mõne vanainimesega, või halvimal juhul tuttavaga.
Jahmusin kui sain aru, et tegelikult seisis seal üks poiss, täpsemalt Ashley kavaler. Mina olin küll teda varem näinud, kuid vaevalt ta mind märganud oli.
Korraga hakkas mul väga piinlik. Arvasin, et ta hakkab mu üle naerma, et ma seal haledalt nukrutsesin ja hullem oma olukorrast välja nägin.
Kutt istus aga minu kõrvale, tõetas küünarnukid põlvedele ja pea peopesadele. "Halb päev?" küsis ta.
Ma oleksin võinud kohe kõik ette vuristada ja öelda, et halb sajand, aga jätsin selle ikkagi tegemata. "Jah," ütlesin siis ja luristasin nina.
"Mul ka," ütles kutt ja ohkas, "mis sul juhtus?"
Ma ei kavatsenudki talle rääkida. "Mis sul juhtus?"
"Ma läksin oma tüdrukust lahku," ütles ta ja hakkas siis naerma, "tegelikult tahtsin seda juba ammu teha, aga tüdruk jõudis ette ja no, nüüd on #!?!# tunne ka."
Ma turtsatasin.
"Sa ei vastanud mu küsimusele muidu," muigas ta ja vaatas silmanurgast minu poole.
"Ma ei taha võõrastega oma isiklikest asjadest rääkida," vabandasin siis.
"Ma polegi võõras," ta muigas taas, "olen Jason."
"No igatahes ma ei usalda sind." Eriti arvestades faktiga, et ta Ashley - endine - kutt oli.
"Võibolla ma ei väärigi teadmist sinu eraelust, aga ehk ütleksid mulle oma nime?"
"Annie," vastasin lühidalt. Võtsin taskust telefoni ja vaatasin tumedalt ekraanilt enda punaseid silmi ja musti rante nende all, mille ma nühkimisega helehalliks suutsin teha.
"Ühe mu sõbranna nimi on ka Annie," muigas poiss.
"Ma loodan, et sa ei arva, et kõik Annied on sellina nagu sinu Annie," muigasin, arvasin end teadvat, kellest jutt. "Aga nüüd peaksin ma minema," panin telefon taskusse.
"Kuhu?"
"Koju muidugi."
"Hea küll," ta tõstis end istukile ja lükkas selja sirgu, siis viskas ta korra tukka. Ma jälgisin teda, kuid üritasin pilku mitte liiga ahistavaks muuta.
"Head õhtut, Annie."
Vaatsin korra ta pruunidesse rosinasilmadesse. "Küll sa kellegi uue leiad," naeratasin, "hüvasti, Jason."

Järgmisel päeval koolis oli kohe aru saada, et Ashleyga pole kõik korras. Ta oli teiste suhtes üleolev ja mitu korda olin üsna kindel, et ta kohe murdub ja hakkab nutma. Tema õnneks seda ei juhtunud.
Läksin garderoobi ning seal ta seisis, pani oma saapaid jalga, üksi.
"Hei Ashley," ma ei tea, mis mul arus oli, "mul on kahju, et su suhe lõpes."
Tegelikult ei olnud, aga ma tundsin, et pean talle seda ütlema. Me ei suhelnud omavahel eriti, klappi polnud. Tegelikult olin ma päris õnnelik, et see kutt nüüd vaba on.
"Kuidas sina sellest tead?" küsis ta üllatunult.
"Umh.." mul oli valet vaja, "facebookist."
"Oh, õigus," ta naeratas sunnitult, "no.. ma hindan su kaastunnet?"
Noogutasin ja keerasin end ringi, et teisest vahest oma jakk võtta.
Kodus tuli mul mõte uuesti Jasoniga kokku saada. Ma küll teadsin ta täisnime, aga ma ei saanud teda lihtsalt sõbraks võtta ja sõnumit saata, et: "Hei, tule õue minuga.".

Mõne aja pärast helistas mulle Max ja kutsus mind välja. Muidugi ma ei keeldunud, tema ja teiste poistega sai eranditult alati nalja ja meil oli koos tore. Kokkuvõttes veetsin päeva Maxi, Oliveri ja Gabe'i seltsis.
Koju läksin mänguväljaku kaudu, lootes, et Jason istub seal, kuid ei, miks ta peakski? Isegi, kui ta oleks mind seal oodanud, siis oleks tal olnud seal viibimiseks umbes kaheksa tundi ja see ei olnud loogiline, et ta just minuga samal ajal sinna juhtuma oleks pidanud.

Ma kõndisin koju ja mind ajas üsnagi närvi fakt, et Jason ei olnudki üritanud minuga ühendust võtta. Tegelikult ei olnud üritanud minagi temaga kontakteeruda, aga see oli teistim sest ma olin tüdruk.
Miks ta olekski pidanud? Ta nägi mind, kui ma olin välimuselt sama õudne, kui tüdruk filmist "The ring" ainult minu juuksed olid vähemalt kümme tooni heledamad.
Olin vaevalt selle mõtte ära mõelnud, kui mu arvuti viimaks tööle läks. Sisestasin oma sõrmejälje ja kuni läpakas end kasutajasse sisse logis, võtsin meigi maha.
Siis läksin facebooki ja minu üllatuseks, uus sõbrakutse - Jason. Oleksin oodanud talt mingisugustki vestlust, ta oli sees, aga rääkima ta siiski ei hakanud. See morjendas mind, aga ma sisendasin endale, et ma ei tohiks üldse üleliia loota.

2.

Järgmisel päeval peale kooli oli Jason seal. Alguses arvasin, et ta tuleb Ashleyd tagasi anuma, aga tegelikult rääkis ta hoopis Gabe'iga parklas. Võtsin suuna nende poole.
„Hei,“ sulandusin vestulusesse.
„Oh, hei Annie,“ ütles Gabe ja keeras pilgu Jasoni poole, peale seda aga taas minu poole ja kutt pani käe ümber minu. See oli midagi uut, varem oli ta seda vaid naljaga teinud, aga see oli nagu märguanne Jasonile, et ma olen tema oma. Aga ma ju ei olnud.
„Annie, see on Jason,“ ütles Gabe ja ma tabasin Jasoni muigamast.
„Me oleme kohtunud.“
„Tõesti?“ Gabe oli üllatunud.
„Jep,“ noogutasin.
Ka Gabe noogutas.
„Ma peaksin nüüd minema,“ vabandasin end Gabe'i haardest välja.
„Ma võin su ära visata,“ pakkus Jason, „sind ka Gabe.“
Me mõlemad olime nõus, kuigi ma kahtlesin, kas ma sellega veelgi enam Ashley silmis halvemaks ei muutu.
Enne viskas kutt Gabe'i ära, sest ta elas koolile lähemal kui mina. See oli üsna piinlik, et ma kutiga kahekesi jäin. Juhatasin Jasoni enda maja ette.
„Enne ma sind välja ei lase, kui ma su numbri saan,“ ta muigas. Wow.
„Ma oleksin selle sulle niisamagi andnud, poleks olnud vaja ähvardada,“ muigasin ja kirjutasin selle autos leiduva musta pastakaga tema käele nagu noortefilmides.
Ta naeratas, kuid ma ei lugenud sellest naeratusest midagi erilist välja. Ma ei saanud aru, kas ta võis minust huvitatud olla või oli see vaid ettekujutlus. Ma ei teadnud ka seda, kas peaksin ka tema numbri küsima või jätaks see mulje, et olen meeleheitel.
Astusin lihtsalt autost välja. „Aitäh küüdi eest,“ naeratasin, „hüvasti.“
„Nägemiseni.“
Üritasin järgnevad kaks minutit enda tuppa välja mõelda, miks ta nii vastas. Miks „nägemiseni“? Miks mitte „hüvasti“ või „head aega“? Miks mitte klassikaline „bye“?
Siis mõtlesin jällegi, et liigse analüüsimisega ajan ennast hulluks ja krutin lootused üles.

Alles siis, kui ma Gabe'iga välja olin nõustunud minema, mõistsin miks Jason, edaspidi lühendame ta J'ks, kooli juurde oli tulnud. J oli koos Gabe'iga, kui ma kokkulepitud skeiti jõudsin. Jason sõitis rulaga ja tegi mingit trikki, kuid kui nägi mu saabumist, siis naeratas suunurgast ja rula ühele otsale astudes püüdis rula kätte. Classic.
Gabe märkas tema muutumist ja keeras end siis ringi. Ta tervitas mind kallistusega, kuid peale seda jäi ta (nagu viimasel ajal tavaks) kätt mu alaseljale toetama. Ma vist sain sellest žestist aru, aga ainuke, kes siin poisssõbra kohale üldse kandideeris oli Jason. See pani mind unustama kriipsu, mille suhetele peale olin tõmmanud.
Astusin sammu eemale, Gabe'ile õrnalt naeratades.
„Hei,“ teatas Jason.
„Me kohtume taas,“ muigasin.
„Jep,“ ta naeratas, „miks sa skeidis kokku saada tahtsid? Sõidad midagi?“
Raputasin pead. „Mulle meeldib lihtsalt andekamaid inimesi jälgida.“
Mulle tundus, et Gabe üritab iga hinna eest mulle meeldida, sest ta võttis rula ja läks sõitma. Ohkasin. Oli seda's nüüd vaja. Ma ei suuda inimestele haiget teha, ma tean, et ei suudaks taluda sellist pettumust ta näol, kui ma seda Mike'il näinud olin, kui ma tema katset minu suudlemiseks takistasin.
Minul oli lihtne tundeid maha suruda, sest neid ei tekkinud lihtsalt nii kergelt. Sõpradena pü#!?!#e alati kauem koos ja mul polnud plaanis kedagi nii pea kaotada. Sellepärast ma alati nii sõbralik ja abivalmis olingi, võibolla isegi liialt. Võibolla olin ma tõesti perfektne tüdruksõber, kui koos kuttidega videomänge mängisin, harva rula sõitsin ja vastavalt soovile neile süüa tegin. Aga kallistamisest kaugemale ma sellel minna ei lasknud, nad teadsin seda.
Siiski jätkus neil jultumust või pigem ego, et arvata et just nemad ongi mulle väärilised kaaslased ja äkki mina tunnen sama. Hea küll, jutt polnud muidugi kõigist, kõige rohkem siiski Mike'ist, Maxist ja nüüd siis Gabe'ist.
See on aga lugu sellest, mis sai siis, kui mul endal sügavamad tunded tekkisid.

Oli jaanuari keskpaik, kuskil kell seitse õhtul, kui ma läbi karge pakase koos Jasoniga, kes oli esimene kutt üle vähemalt kahe aasta, kellest ma olin veidike enam huvitatud kui vennast, minu kodu poole jalutasin. Ma ei teadnud, kas peaksin talle sellest märku andma - ilmselt mitte, kuigi mind kummitas pidevalt lause „Hearts are often broken because of words left unspoken.“. Ootasin ja lootsin temalt endalt esimest sammu, kui juhtus see:
Naersime mingi Jasoni nalja üle Maxi habemest, kui ma mustale jääle astudes nii äkitselt libisesin, et Jason, kes mind kukkumast oli üritanud hoida, kukkus koos minuga, maandudes otse minu peal. Hetkeks võttis maad vaikus. See oli veider, oleksin tahtnud, et ta mind suudleks. Vaatasin talle otsa pruunidesse silmadesse, mis hämaras süsimustad tundusin. Ma peaaegu anusin silmadega seda üht suudlust, kuid ta ei suudeldnud mind. Ta muigas korraks ja lükkas end siis minu pealt maha. Raisk!
Ma olin pettunud, kas olin just kuti poolt ära tõugatud? Wow, ma sain siis sellest vastikust tundest isegi aimu. Kas ma olin tema jaoks liiga kole? Ma ei kahelnudki, et ta ilusat tüdrukut tahaks, seda kindlasti, aga enda arvates olin Ashleyga üsna võrdväärne.
„Annie, anna andeks,“ ta muigas. Mille eest? Selle eest, et sa mulle peale kukkusid või sellepärast, et sa mind ei suudelnud?
„Ah, pole midagi,“ muigasin ja tõusin püsti, hoolimatu Annie oli tagasi.
„Oled korras?“ küsis ta ja tõusis püsti, „tagumik on sul igatahes väga lumine.“
Ta vaatas mu tagumikku? Muigasin. „Olen korras, sina?“
Siiis pühkisin enda tagumikult lume ära ja sama tegin ka jalgadelt.
„Jep, hea maandumine oli,“ temagi muigas. Me mõlemad eirasime pinget, mis meie vahele oli tekkinud. Seda oli aru saada tema liialt kiiretest vastustest. Tore, nüüd ta teab.
Jätkasime kõndimist minu maja poole. Mul polnud kindaid ja käed külmetasid juba pikemat aega. Vaatasin oma peaaegu lumivalgeid, külmast kangeid sõrmi, tõstsin need suule ja puhkusin neile hingeõhku peale, mis peale seda auruna taevasse tõusis. See soojendas käsi vaid üheks silmapilguks, kuid siis oli külm tagasi.
„On sul külm?“ uuris Jason.
„Ainult kätel,“ vastasin lühidalt.
„Anna oma käed,“ ta peatus. Ma ei kahelnud hetkekski, ulatasin talle oma käed ja ta võttis need endale pihkude vahele. Ta käed olid üllatavalt soojad. Naeratasin ja ta hoidis mu käsi veidike, kuid siis ma palusin, et me võiks liikuma hakata. Ta noogutas, jäi hoidma minu vasakust käest, põimis meie sõrmed vaheliti ja me kõndisime niiviiisi umbes kilomeetri minu majani.
„Ainult soojuse pärast, Annie,“ korrutasin endale mõtteis, kuid ei suutnud, ega tahtnud seda uskuda.
„Tahad sisse tulla?“ pakkusin talle välja, „teen teed sulle. Vaba maja.“ Lootsin, et see ei kõlanud kui: „Se.ksime.“
„Homme on.. laupäev,“ ta mõtles hetke, „siis ma tulen.“
Noogutasin ja naeratasin. Kohe kui sisse jõudsin, panin veekannu keema. Mu käed hakkasid surisema, see oli vastik, kuid paratamatus.

Kui viimaks kahe teetassiga laua juurde jõudsin, istusin J vastu. Ta müksas mu jalga. Togisime üksteist päris kaua, enne kui ta minu jalad enda omade vahele „lukku“ võttis ja teatas, et tema võitis.
„Tahad medalit?“ muigasin vastu ja kiskusin jalad vabaks.
„Ma ei taha medalit, aga ma tahan auhinda,“ teatas ta tõsiselt.
„Nii..?“
„Ma tahan ühte asja küsida sinult.“
„Lase käia,“ naeratasin. Oh ei, juba aimasin.
„Mida sa oleksin teinud, kui ma oleksin sind suudelnud?“ Jason oli väga teadlik sellest, et ma panin kõik poisid kohe sõbratsooni, või nagu nemad seda kutsusid, peretsooni. Mul oli harjumus neid vendadeks kutsuda.
Ma vaikisin. „No?“ küsis ta.
„Ma oleksin lasknud sul seda teha,“ laususin vaikselt ja kehitasin õlgu. Rüüpasin ebamugavusest teed, pinge hakkas jälle kasvama.
„Oleksid? Gabe'i viimase katse tõrjusid küll ära.“
„Sina pole Gabe,“ ütlesin pisut liiga kiiresti.
Ta vaikis.
„Miks sa mind ei suudelnud?“
„Ma ei tea.“
Oleksin tahtnud, et tea teaks, et tal on võimalus seda kohe praegu teha, aga ei tahtnud seda öelda.
„Hea küll,“ naeratasin ja viisin oma tassi kraanikaussi.
Kui end ümber pöörasin, seisis ta seal. Jason haaras mind oma embusesse ja kallistas veidi. Toetasin oma pea ta rinnale ja hingasin sisse lõhna. Ta lõhnas nii hästi... Siis lasi ta aga lahti, pani endagi tassi kraanikaussi ja vabandas: „Ma pean minema. Näeme homme?“
„Jep, vaatab,“ vastasin. Ikkagi, miks ta mind ei suudelnud? Selle küsimuse pärast olin pool ööd magamata.