Kui ma vaid teaks, kes ma olen. 1 osa . (4)

Kus ma olen?, mõtlesin ma magamisest rähmiste silmadega enda ümber vaadates. Kes ma olen üldse? Leidsin väikese kiiksuva ja määrdunud ukse tühjal seinal ja lükkasin seda. Valgusest pimestatud silmadega püüdsin ringi vaadata, kuid ei tulnud see koht meelde. Silmad harjusin erksa valgusega, ning panin tähele kraapse oma kätel, sinikaid jalgadel ja haavu seljal. Võõrad inimesed minust möödudes vaatasin imeliku näoga. Kõrgeid ehitisi vaadates ei pannud ma tähelegi, kuidas mul oli klaasikild paljasse talda sisenenud. Oeh, nüüd on küll jama. Lonkides ja hulkudes linnas püüdsin leida abi, kuid küll on kõik inimesed südametud. Kõnniti oma puhaste ja tähtsate ülikondadega mööda. Sattusin parki ning istusin roosaks värvitud pargipingile. Haavad hakkasid valu tundma andma, päike põletas nahka, enesetunne halvenes. Otsustasin jahedamasse kohta minna ja veidi juua otsida. Tundsin eemalt toidu lõhna, liikusin selle järgi ja nägin veel laua peal veel joomata vett. Vaikselt hiilisin sinna, võtsin sõõmu, võtsin kaks ja mu enesetunne paranes. Maja uksest astus välja valge põlle ja punase t-särgiga naine, kes käratas:
Oli sul plaan arve maksmata lesta tõmmaata? mille peale ma vastasin:
Mul ei ole raha. ,
Nalja teed või? Kui arvet ei maksa olen sunnitud poIitsei kutsuma! Naine läks majja. Ise ma ei saanud arugi millisesse jamasse ma end seganud olen. Kuid järsku käis nõksatus mu sees ja ma jooksin tagasi pargi poole. Miski ütles, et ma pean põgenema. Jõudsin ette juhtuvasse kitsasse tänavasse. Rahvast oli vähe ja autosid ei olnud, tänav oli liiga kitsas selleks. Rahvas oli rahulik ja keegi ei pannud mind tähelegi. tänava lõppu jõudes nägin paberit, millele oli kirjutatud järgmiselt:

Kadunud laps !
Ashley Miller.
On 15 aastane ja umbes 160 cm pikkune. Kõhna kehaehitusega. Tumetate juuste ja siniste silmadega. Leiutasuks 10 000 .-

Mõtlesin kirja peale, ning silmitsesin siis allpool pilti:
Miks mina siin pildil veel olen?