Really? You Love Me? / 2. [osa] (6)

'' Life IS Short, Break THE Rules & Live Like You're Dying Tomorrow. ''

_________________________________________________

Daniel väljus poest kahe kilekotiga.
''Tahad mind purju joota või?'' Küsisin irvitades.
''Kuule, me peame ju sööma ka, tule!'' Ütles Daniel ja hakkas kiirel sammul astuma. Tormasin püsti hüpates talle järgi, Reku truult minu kõrval jooksmas.
''Kuhu me lähme?'' Küsisin ma ebakindlalt. Daniel turtsatas.
''Minu poole. Ära karda, ma ei hammusta...eriti.'' Ütles Daniel ja muigas minu poole. Punastasin üle kogu näo. Peatusime ühe kõrge kortermaja ees. Daniel otsis taskust puntra võtmeid ja lükkas ukse lahti, lastes mu ees sisse. Läksin automaatselt lifti juurde ja vajutasin nuppu. Ootasime vaikides lifti ja viimaks jõudis see alla. Sisenesime ja Daniel vajutas 9. korruse nuppu, mis oli ühtlasi ka viimane korrus. Väljusime kitsasse koridori, kust viis alla trepp ja edasi ainult üks punasest puidust uks. Daniel keeras vilunult ust lukust lahti ja mul oli suurepärane võimalus heita pilk ta kuumale tagumikule. Jäin sellega haledalt vahele ja puna valgus üle mu kaela. Ta manas näole ülbe paha-poisi irve, mis sobis minu arust ülimalt hästi tema egoga. Märkasin, et ta hoidis mulle ust lahti. Tormasin temast kiiresti mööda koridori, Reku uudistades ees.
''Kindel, et võin ta lahti lasta? Tal on kombeks pahandusi teha.'' Ütlesin ma kõigpealt kurku puhtaks köhides.
''Ma riskin sellega,'' ütles Daniel noogutades ja ma lasin Reku uudistama. Heitsin pilgu tema must-valges stiilis korterile. Täielik poissmehe korter, mis ma oskasin öelda. Võtsin endiselt häbelikult oma räpased ketsid ära ja lükkasin need jalaga nurka, tehes ta piinlikult läikivale puitparketile porised triibud. Daniel läks minust mööda, kööginurga poole. Korter oli üks suur tuba, koosnes kööginurgast, mida eraldas elutoast nahast valge diivan ja selle vastas oli hiiglaslik teler. Paremas seinas oli kaks ust, punasest puidust. Oletasin, et üks on magamistuba. Kõik tundus väga korras olevat, isegi minu tuba polnud nii korras. Ühes seinas seisis ka suur raamaturiiul, ei see oli hiiglaslik ja paksult raamatuid täis. Tal oli ka rõdu, millelt avanes kena vaade tänavale ja pargile. Võtsin mantli ära ja viskasin mantli diivanile. Tundes end natuke ebamugavalt läksin Danieli juurde ja küsisin, kas saan aidata. Ma ei käinud just tihti võõraste korteris, eriti endast vanemate poiste või peaks ütlema meeste korterites, keda oli tundnud ainult mis... tund, kaks? Ja nüüd kavatsesin end täis juua, mu sõbranna ütleks selle peale, et elu tuleb nautida ja käsiks mul tõenäoliselt ka seda teha! Peaksin vist tõesti seda tegema, Tomist juba üle saama ja Daniel ei tundunud ka psühhopaadist-vägistaja tüüpi olevat. Ometi tundus ta mulle tuttav, kuskilt... Daniel lükkas mu ette just valminu kokteili ja võttis endale samasuguse ette.
''Kas ma peaksin tahtma teada, mida sa siia kõike panid?'' Küsisin ma ja silmitsesin mitte just kõige isuäratavama lõhnaga kokteili.
''Proovi ja saad teada,'' ütles Daniel ja võttis lonksu.
''Noh, mille terviseks tahad võtta? Jubedate ekside?'' Küsis Daniel ja ma naersin, võttes kokteilist ettevaatlikult lonksu. Jook kõrvetas mu suud ja libises mu kurgust tulisena alla. Pilgutasin kipitavaid silmi. Nersin tahtmatult ja noogutasin, lüües Danieliga klaase kokku...

Sõime friikartuleid, jõime kokteile, mida Daniel aina juurde ja juurde tegi, need tundusid aina kangevaks minevat, kuid ei pannud seda enam peaaegu, et üldse tähele. Istusime teleka ees põrandal ja vestlesime elavalt, õhkkond tundus aina lõbusamaks minevat. Reku oli ammu keras magama heitnud. Vaatasime natuke mingit filmi, mille nime ma ei suutnud meenutada ja kõik tundus korraga nii lõbus. Olin enne ka purjus olnud, mitmeid kordi, mitte et ma mingi parm oleks olnud, lihtsalt rasked ajad vahest, aga seekord ei suutnud ma absoluutselt isegi jalgadel seista. Kusagil poole öö paiku keerasin ma muusika meeletult kõvaks ja mäletan ähmaselt, kuidas ma Danieli tantsima tõmbasin. Ülejäänud öö veetsin ma WC-poti kõrval, oksendades... Daniel hoidis mu juukseid ja silitas mu kaela. Viimaks kui enesetunne nii enam-vähem normaalne talutas Daniel mu voodisse...

Ärkasin võõras kohas, täiesti võõras. Ajasin end šokis istuli ja tajusin kuidas mu peas lõhub nagu vasraga. Oigasin valulikult, kuid ei saanud ka lahti vastikust maitsest, mis suus oli. Meenutasin eilset ja vaatasin, kuidas Reku mu jalge ees pead kergitas, vaevumatta püsti tõusta. Punastasin piinlikkusest, Daniel oli tõesti pidanud nägema, kuidas ma pool ööd WC- potti kallistasin. Matsin pea kätesse ja oigasin veel valjemalt. Milline #!?!# ma olen!
''Kas kõik on korras? Tahad ilmselt spiriini.'' Kostis tuttavlik hääl mu kõrvalt ja heitsin pilgu Danielile, kes mind uniselt, silmad poolkinni jälgis. Ta sirutas käe ja silitas mu põske, lükates paar juuksesalku kõrvataha.
''Sa oled nii armas.'' pomises ta uniselt ja ma punastasin veelgi rohkem. Polnud just komplimentidega harjunud.
''Eee, tänan vist...Anna andeks, olen hirmus külaline, ma tavaliselt ei käitu nii... Ohh, jumal! Sa tõesti olid kogu aeg seal, eks?'' Küsisin ma punastades, kuigi olin tõenäoliselt punane nagu peet juba. Kuulsin vaikset unist naeru. Daniel lükkas teki pealt ja tõusis püsti. Tal olid jalas ainult teksased ja mu pilk eksles tema vapustavatele kõhulihastele ja laiadele õlgadele ja seljalihastele ning peenikesele karvaribale, mis mööda rinda pükste värvli vahele jooksis... Tüdruk sa oled omadega sees! Tagusin oma pead mõttes vastu seina. Ta ei taha minust enam kunagi kuulda, pärast eilset. Oh appi! Daniel ringutas ja sasis oma juukseid ning kadus korraks vannituppa. Ta tuli tagasi kahe tableti ja klaasi veega, istudes minu kõrvale. Tundsin, kuidas voodi vajus ja ma tema poole kaldusin. Pomisesin vaikselt tänud ja võtsin kaks tabletti sisse ja kujutasin, kui jube ma välja näha küll võisin.
''...kuule, ma vist hakkan parem minema,'' pomisesin ma ja lükkasin teki eemale, ajades end oma värisevatele jalgadele. Mul oli räige pohmakas ja lisaks kõigele veel tasakaaluhäire! Daniel haaras mul viimasel hetkel pihast ja päästis mu kukkumisest.
''Rahulikult, tüdruk,''' pomises ta ja lükkas mind vannitoa poole.
''Tee end korda, sa võid minu hambaharja kasutada, kui tahad ja ma teen niikaua midagi süüa, siis võid minna, eks? Oled kindlasti nälgimas...'' Ütles Daniel lükates mind vannituppa ja sulgedes ukse mu selja taga. Lukustasin selle ja heitsin pilgu peeglisse. Oma ehmatuseks kandsin vaid pesu ja lohvakat T-särki, mis mul eile seljas oli. Üritasin veel natuke oma juuksedi päästa, kuid see näis võimau niiet panin need lihtsalt krunni ja võtsin laiali läinud meigi maha. Pesin ainsa hambaharjaga, mille sealt leidsin, hambaid ja kui olin enam-vähem rahul oma väimusega ja ei näinud enam välja nagu oleksin just autoalla jäänus, siis väljusin vannitoast. Mul oli tõesti eilsest löögist sinikas tulnud, mis tegi mu näo veelgi hullemaks. Ohates korjasin toolilt oma teksased ja tõmbasin need jalga, astudes vaikselt köögi poole. Vaatasin oma telefoni ja teadsin, et nüüd olen tõelises jamas...