One Crazy Love : Madness , 2 (3)

Fire and Ice / Teine osa !

______________________

Uus päev. Uus algus. See oli mu esimene mõte pühapäeva hommikul, kui ma ilge pohmakaga ennast üles ajasin. Käts oli ka üleval. Valasin endale klaasi vett ja võtsin kaks aspiriini. Käts valas mulle musta kohvi ja siis endale. Lara magas endiselt. Otsustasime pulli teha. Käts otsis välja kausi ja pani selle vett täis. Hiilisime vaikselt ta madratsi poole ja Käts kallas selle Larale pähe, kes seepeale võpatusega ärkas ja meid vihaselt põrnitses. Muidugi hakkas ta meile kohe tagasi tegema ja sellest kujunes suuremat sorti veesõda. Naerdes ja muidugi läbimärjalt vajusime me Lara nahkdiivanile. Väänasin oma juukseid ja klõpsasin puldist teleka käima.
''Noh, piffid, mis me siis täna teeme?'' Küsis Lara itsitades.
''Ma pean koju minema,'' ütlesin ma nukralt naeratades.

Peale kolme tundi olin ma täiesti riides ja üpriski kuiv. Kallistasin veelkord Larat ja Kätsi ning läksin jaheda sügistuule kätte. Kuigi päike paistis hakkas juba hilissügis end ilmutama. Tõmbasin kapuutsi pähe ja mantli hõlmad rohkem koomale. Jõudsin paariteistkümne minutiga oma kodu tänavasse.
''Kodu, armas kodu,'' ütlesin ma maja ees seistes. Ohkasin ja keksisin trepist üles, avades võtmega ukse. Nagu näha polnud kedagi kodus. Viskasin oma koti nurka ja panin kohe teleka tööle. Viskasin puldi diivanile ja võtsin külmkapist või, jäätee, juustu ja kohukese. Määrisin parasjagu saiale võid, kui mu telefon helises. Panin telefoni kõrva äärde ja määrisin võid edasi.
''Lizzie,'' kostus Danieli hääl teiselpool telefonitoru.
''Oi, tsau! Mis toimub?'' Pärisin ma naerdes ja viskasin paar juustu ka saiale, pannes taldriku seejärel mikrolaineahju.
''Meil täna väike koosviibimine, minu pool, astud ehk läbi?'' Küsis Daniel. Teadsin neid ''väikeseid'' koosviibimisi küll, kuid siiamaani polnud mindagi tõsist juhtunud, no kui siis ainult väikesed kaklused välja arvata. Naersin.
''Heaküll, näeme hiljem!'' Vastasin ma ja lõpetasin kõne, ümisedes Rihanna We Found Love-i. Kui võileib valmis sai kugistasin selle alla, heites pilgu kellale. See oli saamas viis, kas me olime tõesti kell üks tõusnud ? Tormasin kiiruga trepist ülesse. Panin endale kergelt ripsmedušši ja huuleläiget ning tõmbasin jalga kontsaga saapad, mustad liibuvad teksased ja selga musta topi ning peale nahktagi. Kuna kell oli saamas pool kuus otsustasin vaikselt minema hakata. Teadsin, et nagunii on pooled juba kohal ja pidu täies hoos. Kõndisin rahulikult mööda hiirvaikset tänavat, kuni erkpunane auto minust mööda kihutas, muusika sees lärmamas. Tundsin selle ära, Arriane oma. Hüüdsin teda ja hakkasin autole järgi jooksma, kuni nägin paremalt sinist Volvot samal kiirusel tulemas. Kisendasin, et Arri seisma jääks, kuid oli liiga hilja, teadsin seda samal hetkel, kui pisarad voolama hakkasid. See näis toimuvat aegluubis, autod mõlemad pidurdamas, rehvide krigisemine asfaldil ja viimaks hirmus kärakas. Olin paigale tardunud, kuid tormasin siis autode poole. Nägin sees üleni verist Arriane, Ericut ja teises autos vanemat meesterahvast. Karjusin abi ja valisin värisevate kätega kiirabi numbrit. Seletasin väriseva häälega olukorda, hääl iga sõnaga murdumas. Nägin Ericut liigutamas, tormasin talle mõtlemata appi ja tirisin ta autost eemale. Olin juba peaaegu tagasi Arriane poole minemas, kui nägin autost tulevat suitsu tuleks muutumas ja auto korraga põlema läks. Proovisin oma nägu kaitsta ja lendasin plahvatuse jõust asfaldile kõhuli. Tundsin seljas tugevat valu ja roomasin Ericu poole. Nägin eemal sireene moodustamas asfaldile varje, just enne seda kui ma teadvusetult maha vajusin...

Ärkasin haiglavoodis. Pilgutasin alguses hämmeldunult silmi, mu selg oli tules ja kätel kriimustusi ja marrastusi. Nägin enda kõrval voodis Ericut magamas, kellel oli pea sidemetes ja jalg kipsis.
''Kas temaga on kõik korras...Arriane, kus on Arri?'' Küsisin ma korraga hüsteerias olles ja surusin silmadest pisaraid tagasi.
''Rahu, heida pikali, sinu sõbraga on kõik korras. Viskusin tagasi pikali.
''Aga...Arriane?'' Küsisin ma. Õde silmitses mind kurvalt.
''Mul on kahju, sinu sõbranna, kes autos oli on kahjuks...surnud,'' ütles õde ja ma tundsin oma keha tuimaks muutuvat.
''Siin on paar po#!?!#einikku, kes sooviksid sinuga rääkida, oled sa selleks suuteline, kullake?'' Küsis õde muretsevalt.
''Soovid sa valuvaigistit?'' Kuulsin õde veel viimast korda küsimas, enne kui minestasin.