Paberist unistused , #3 (3)

3 [osa]

25. November. 2011

Oli möödunud päevi, mis olid täis masendust ja depressiooni. Olin koguaeg stressis ja kurb. Andsin endale pidevalt aru, et miks ei võiks ma olla nagu mu sõbrannad, pidevalt rõõmsad ja säravad. Mis teha, nii see kord oli. Daniel polnud minu poole isegi mitte vaadanud, ta oli flirtinud karja tüdrukutega ja tal tundus olevat iga päev uus tüdruk. See oli ka ilmselgelt üks masenduse põhjuseid, kuid teine oli see, et eemaldusin oma parimatest sõpadest, tõmbusin aina rohkem endasse. Ma ei saanud seda vältida, lootsin et see läheb üle, kuna on tingitud VAID teise veerandi algsest stressist.
''Lizzie, kas tuled ka meiega peale tunde poodidesse, praegu on kõigis poodides talvised allahindlused, parim aeg ballikleidi ostmiseks!'' Tuletas Laura meelde. Naeratasin ja noogutasin, kuigi tahtsin veeta paar tundi lihtsalt raamatukogus.

Lonkisime juba viimased kaks tundi ja 27 minutit poodides. Olin tüdinenud, ma ei leia endale midagi! Pealegi pole mul isegi kaaslast veel mitte, kuigi ballini oli vaid nädal ja kõigil näisid kaaslased olemas olevat. Lootsin, et Daniel kutsub mind, kuid võisin selle mõtte kohe peast visata. Laura oli saanud endale liibuva siidist printsessikleidi, mis oli õhuline ja tundus nagu võiks iga hetk katki minna. Lis sai endale kuldse litritega minikleidi, mis oli täiuslik või noh sobis talle täiuslikult, tuues ta kumerused esile. Lolita oli ääretult rõõmus oma gooti stiilis musta kleidi üle, mis istus talle nagu valatult. Korraga ahhetasid kõik kolm tüdrukut.
''Lizzie, leidsime sulle just ideaalse kleidi!'' Teatas Lis peaaegu kljudes ja vedas mind kättpidi ühe vaateakna ette. Punastasin, kui kõik pilgud meile pöörasid. Seal seisis lühike, must kleit, mille pihaosas oli siidist lips. Kleidil ei olnud varrukaid ega paelu. Tal oli õigus, see OLI täpselt minu maitse. Tuli vaateaaknal kustus ja poest väljus üks kahekümnendate keskpaigas olev mees. Ta oli lihtsalt tohutu, õigemine pikk. Umbes meeter kaheksakümmend, ei ikka kõvasti rohkem. Mehel olid tumepruunid juuksed, mis olid nahkpaelaga kinni seotud. Ma ei näinud varjudes ta nägu.
''Tere, härra!'' Hüüdis Lis juba. Ei jõudnud teda peatada. Ta seletas tollele mehele juba midagi flirtides ja kiiruga. Too kuulas eriti mitte süvenenult Lisi juttu. Jõudsime Laura ja Lolitaga lähemale.
''Ma sulgesin just poe, tulge homme tagasi!'' Ütles mees viimaks kõheldes.
''Ootake, kas te ei saa meid siis korraks seda proovima lasta, ostame selle kindlalt ära ka! Palun! Äkki seda pole homme ja mu sõbrannal on tõesti seda kleiti hädasti vaja!'' Anus Lis.
''Noh see on tõesti ainus eksemplar, olete te kindlad, et selle ära ostate? See on kallis,'' Teatas mees ja põrnitses meid, ta pilk peatus minul. Noogutasin innukalt. Viimaks ta ohkas ja avas uksed, pannes tuled põlema. Lis tänas teda umbes sajandat korda ja mees võttis kleidi vaateaknalt, ulatades selle mulle. Kiirustasin proovikabiini ja tõmbasin kleidi kiiruga selga. See istus nagu valatult, sinna juurde veel kõrged mustad kingad ja ilus soeng... täiuslik. Võtsin kardinad eest ja astusin välja. Lis, Laura ja Lolita vaatasid mind ohates ja näitasid pöialt. Isegi poodnik pilgutas üllatunult silmi. Kui aga hinda vaatasin pidin minestama. Rahustasin end, ükskord võib ju endale lubada seda luksust. Olin juba kassas, kui mees teatas, et tehing ei õnnestu. Mismõttes? Mul pidi niipalju raha kaardipeal olema, ma ei olnud ju midagi ostnud vahepeal...Must kampsun! No muidugi. Vandusin. Mees vangutas pead ja naeratas esimest korda.
''Noh, ma võin teha natuke allahindlust, nii kaunite neiude puhul, pealegi see kleit on justkui sulle loodud,'' ütles mees ja ma ei suutnud oma õnne uskuda. See ei saanud lihtsalt juhtuda, sellised asjad olid ainult filmides. Ohkasin ja tänasin teda. Lahkusime poest kõik koos naerdes ja jutustades. Laura ja Lis olid sealt poest veel huvitavaid asju leidnud ja tahtsid sinnakindlasti tagasi veel minna. Mina olin igatahes väga õnnelik selle ostu üle. Mu tuju kukkus nulli, kui mulle meenus, et pean endale veel kaaslase ka leidma. Pole hullu, saan hakkama...

Küsisin õhtul Damonilt kas ta tahaks minuga ballile tulla. Damon ei vastanud tükk aega mulle, olin juba lootust kaotamas, kui ta vabandas ja ütles et tal on juba kaaslane olemas. Ta oli ikka veel mu peale pahane, kuna olin paar nädalat tagasi temaga mitte välja läinud... Otsustasin end viimaks kokku võtta ja küsisin Lauralt Danieli numbri.
Telefon kutsus tükk aega ja ma olin juba kõnet lõpetamas, kui teiseltpoolt kostus kähe hääl.
''Daniel,''
Lõpetasin ehmunult kõne. Ma polnud selleks valmis, ei see oli väga halb mõte, miks ta peaks minuga tulema, kui ta saaks iga tüdruku koolist, keda tahaks. Mu telefon hakkas käes vibreerima ja ma vaatasin numbrit. Ohh issand! Võtsin vastu.
''Kes iganes sa ka ei oleks siis hakka parem kohe rääkima, sest mul on muud ka teha... Kui kuulata sinu hingamist teises toru otsas...'' Ütles hääl pahuralt.
''Mmm, hei Daniel, see olen mina, Lizzie, kui sa mäletad...'' Piuksatasin ma. Kõik oli tükk aega vaikne.
''Lizzie, mis vaja? Ma praegu ei saa tõesti rääkida.'' Ütles ta ja teises toru otsas oli kuulda piljardikuulide põrkumist ja valjut naeru.
''Kassatuleksidminugasügisballile?'' Vuristasin ma talle peale pikka vaikushetke...