One Chemical Romance, #1 (3)

'' Vaata mulle otsa ja sa näed, et ma saan elada ilma sinutal. Aga ära vaata mulle silma, sest seal on pisarad, mis reedavad, et valetan! ''

''Pole võimalik!'' Karjus Nessy, mu kaksikõde enda toas. Ignoreerisin seda ja lõpetasin oma kirjandit suvest, kui Nessy mu toa ukse pauguga valla lõi.
''See väike jõmpsikas on lihtsalt kohutav, ma nii vihkan teda!'' Kaebles Ness meie väikese venna üle, kes oli kaks saamas ja imearmas, noh vähemalt minu arust.
''Kui ma teda hoidma ei peaks saaksin minna kogu poolaasta kõige ägedamale peole, mul on isegi kaaslane olemas!'' Vandus Nessy. Ohkasin, mina ei tahtnud sinna peole nagunii.
''Ness, ma võin teda täna hoida, kuid sa oled mulle siis üli suure teene võlgu,'' ütlesin ma oma õele. Nessy oli tegelikult minust umbes 10 minutit vanem, blondide lokkis juustega, siniste silmadega ja ta käis kisakooris, olles popim tüdruk kogu koolis. Mina seevastu olin tavaline, punakaspruunide juuste ja roheliste silmadega, käisin ratsatrennis ja keskendusin rohkem õppimisele, kui pidutsemisele. Ometi olin pöörasem kui Ness. Tahtsin endale mootorratast, minna langevarjuga hüppama, sõita rallit ja kõike muud, millest saaks korraliku adrenaliini laksu. Nessy hüppas mulle kaela ja suudles mind laubale.
''Sa oled parim õde maailmas!'' Kiljus too ja tormas mu toast välja.

Mängisin parasjagu Jasoni, oma väikevennaga, kui uksekell helises. Ilmselt Nessy kaaslane. Vanemad olid juba tükk aega tagasi minema läinud. Hüppasin püsti ja hüüdsin Nessyt hakates ust avama. Avasin ukse ja silmitsesin pikka lihaselist poissi hallides lohvakates teksades ja pikas T-särgis. Poisil olid rastapatsid ja paar neeti ning suured sinised silmad. Nii Nessylik.
''Hei kullake, mina olen Maxim,'' ütles poiss ja toetas käe vastu uksepiita, kummardudes lähemale. Silmitsesin teda pealaest jalatallani.
''Kuule järgminekord pane äkki enda riided selga mitte isa omad, sest see ei ole sexikas.'' ütlesin ma ülbelt.
Nessy tormas juba trepist alla hüpates poisile kaela enne, kui ta midagi vastu jõudis nähvata. Nad suudlesid ja ma keerasin pea ära lüües ukse pauguga kinni. Läksin panin Jasoni magama ja hakkasin vaikselt telekat vaatama, uinudes varsti ka ise.

Hommikul ärkasin ma diivanil. Viskasin mulle peale pandud teki pealt ja hüppasin istuli. Emps toimetas juba köögis ja kasuisa jõi laua ääres kohvi ja luges ajalehte.
''Hommikust kullake, tänan sind, et Jasonit hoidsid, kas ta käitus korralikult?'' Küsis emps. Noogutasin ja kõmpisin ülesse.
Suundusin Nessy ukse poole ja avasin selle. Too lamas selle Maximi või kelle iganes kaisus.
''Hommik Ness!'' Hüüdsin ma talle kõrva ja too võpatas üles, virutades mulle padjaga. Põikasin kõrvale ja irvitasin.
''Ole nüüd Dessu, lase mul magada!'' Oigas Ness ja keeras mulle selja. Kehitasin õlgu ja läksin enda tuppa. Tõmbasin jalga hallid dressipüksid ja sinise pusa. Haarasin oma telefoni ka ja tormasin alla.
''Ma lähen!'' Hüüdsin kõvasti ja jooksin välja, enne kui emps vastu vaielda jõudis. Tegin igahommikust 5 km jooksuringi ja lehvitasin tuttavatele, kellest möödusin. Peatusin mõne aja pärast hingeldades ja silmasin ees kogunevat rahvasumma. Liikusin lähemale, üritades kuulda midagi üle sireenide.
''Uskumatu! Ta oli nii noor!'' Kostus mu kõrva ühe vanema naise jutt. Trügisin läbi inimeste ja vaatasin eemal toimetavaid arste, kes surnukeha minema viisid.
''Juba viies õnnetus kahe kuu jooksul!'' Imestas keegi teine minu kõrval, kuid ma kuulsin ainult oma vajusiti tuksuvat südant kõrvus. Lükkasin po#!?!#ei#!?!# vihaselt kõrvale ja tormasin hüsteerjas olles kollase lindi alt läbi, karjudes. Ment kogus ennast kohe ja haaras minust kinni, vajus istuli maha ja nutsin. Mitte Rainer, ta oli mu parim sõber, tundsime teineteist juba terve igaviku.
''Proua, te peate siit ära minema,'' kuulsin häguselt kedagi ütlemas ja mind minema tirimas. Võitlesin vastu tahes Raineri juurde pääseda, kuid ma ei suutnud õieti mõeldagi ja varsti vajusin kellegi embusesse, kes mind eemale talutas. Klammerdusin võõra külge ja nutsin. Ta viis mu lähima pingi juurde ja istt´us minu juurde. Nuuksusin ja surusin näo vastu võõra rinda, nuuksudes koguaeg Raineri nime. Kellegi õrnad käed silitasid mu juukseid ja ma rahunesin, kuid mu silme ette kerkis ikka ja jälle Raineri tühi pilk ja haavad mida olin näinud. Me pidime jääma parimateks sõpradeks kogu eluks, me pidime koos kolledžisse minema ja... nüüd on see kõik läbi. Surusin näo vastu võõra kaela ja nuuksusin edasi. Eelmine nädal oli juhtunud samasugune õnnetus, üks tüdruk oli avarii teinud ja ta auto oli põlema süttinud, ta viidi haiglasse, kuid too suri opil. Raineril ei õnnestunud isegi nii kaua elada...
''Kas ta oli sinu poiss?'' Küsis mahe hääl mu kõrval. Raputasin pead ja nutsin edasi.
''Pean minema.'' Ütles poiss äkki ja tõusis püsti, kadudes puude vahele, nägin ainult ta musti juukseid enne, kui mind teiselt poolt kõnetati. See oli too samune po#!?!#einik, ta tõi mulle klaasi vett ja küsis paar küsimust. Vastasin neile nii täpselt kui oskasin. Peale seda hakkasin kodu poole jalutama. Too Ment pakkus, et viskab mu ära, kuid tahtsin üksi olla. Jalutasin tuimalt koju ja läksin otse enda tuppa, kus vajusin voodile. Võtsin kaks tabletti unerohtu ja jäin magama.

Pilgutasin uniselt silmi. Keegi kloppis nagu hull vastu mu ust, pannes mu pea veel rohkem valutama. Vaatasin oma kella poole, mis näitas seitset õhtul. Mu kõht korises ja ma ajasin end tuikudes püsti, avades ukse. Mu emps tormas sisse, mind kaissu haarastes.
''Ohh mu Desire, mul on ääretult kahju!'' Ütles ta.
''Ma tean, kuid see pole sinu süü,'' vastasin ma.

Sõin all ja siis läksin Nessy tuppa, istudes ta voodile. Too oli arvutis, kuid keeras siis end minu poole.
''Kuule sa ei tohi nüüd masendusse langeda! Ma tean mida teeme, täna on Harry juures pidu ja sa tuled minuga kaasa!'' Sosistas Ness ärevil olles. Minnes kohe oma kappi tuhnima.
''Ness, sa ju tead, et me ei tohi täna välja minna!'' Oigasin ma ja ajasin end küünarnukkidele.
''Kuule ole nüüd, nad ei saa teada, oleme seda ju ennegi teinud!'' Vaidles Ness vastu.
''Ole nüüd Dessu!'' Palus Nessy mind anuvate silmadega. Ohkasin ja noogutasin. Nessy oleks rõõmust peaaegu kiljunud, kuid sai õigel ajal pidama. Turtsusin ja Nessy vedas mu peegli ette.
''Nessy ma ei taha!'' Puiklesin ma endiselt, kaotasin just ühe tähtsaima inimese mu elus, mul ei olnud eriti tuju pidutseda. Tõmbasin viimaks liibuvad mustad teksased jalga, panin ühe ilma paelteta topi selga ja ja juuksed jätsin lahti. Tegin kiiresti tumeda meigi ja astusin vannitoast välja. Ness vaatas mind kahtlustavalt, kuid me lukustasime siis tubade uksed ja ronisime vaikselt katusele, hüpates aiale ja kõndides mööda aia äärt hoovist välja. Nessyl oli seda kontsadega raske teha, seepärast võttis ta need kätte, õnneks olin mina skeidid jalga pannud.

''Kuhu me lähme?'' Pärisin ma peale paari km kõndimist.
''Ära muretse, oleme varsti kohal.'' ütles Nessy.
''Kes see Harry on?'' Küsisin ma ükskõigselt ja togisin jalaga väikseid kivisid.
''Üks sõber, kohtasin teda eile peol,'' vastas Nessy ja naeratas mulle.
''Ta on nagu tegelt ka üli äge,'' lisas ta veel.
''Oota me lähme poisi juurde keda sa oled teadnud ühe päeva?'' Pärisin ma vihaselt. Nessy noogutas muretult. See tüdruk on hull. Jõudsime ühe vana maja juurde ja Nessy sammus selle poole.
''Kuule oled ikka kindel, et see on õige koht, siin ei paista kedagi elavat?'' Küsisin ma ja kiirustasin talle järgi, see maja ajas mulle judinad peale. Nessy avas ukse ja kõndis mööda räpast koridori üles. Umbes teiselt korruselt kostus muusikat. Ta avas ühe katkise ukse, suundudes pimedasse ruumi, kus vilkusid prožektorid ja muusika oli üli kõva. Nessy kadus rahva sisse ja ma jäin tummalt ukse lävele seisma, suutmatta otsustada kas minna sisse või lasta sealt kohe jalga. Paljud vaatasid mind imelikult. Astusin siiski sisse ja tõmbasin ukse kinni, liikudes vaikselt keskele, kuni sattusin ühe kamba sisse, kes koridori suundusid. Pidin nende keskel minema, sest ei saanud välja. Trügisin viimaks neist läbi ja otsustasin Nessy üles otsida ja siit kaduda. See koht oli musta riietatud noorukeid täis, tüdrukud kandsid enamasti väga nappe riideid ja kuskil nurgas tõmbasid paljud kanepit. Osad tantsisid lihtsalt. Nägin nii mitmegi poisi ja tüdruku halvustavat pilku endal, mis muutis mu enesetunnet veel halvemaks. Koha lämbne hais pani mu pea valutama ja ringi käima. Keegi haaras korraga mu randmest ja tiris mu pimedasse tuppa.
''Hei. lase lahti!'' Kisasin ma, nagu keegi mind kuuleks, tõenäoliselt kui kuuleks siis ei teeks väljagi.
''Ole tasa! Mida sa siin teeed?'' Küsis tuttav hääl. Vaatasin enda ees seisva poisi poole. Ta oli minust pikem, kulunud mustades teksades, mille põlved olid katki ja korduvalt pestud mustas T-särgis mis oli juba päris halli moodi. Poisil olid mustaks värvitud juuksed ja tumepruunid silmad. Tal olid kõrged põsesarnad, peenikesed huuled, sirge terav nina ja sirged kulmud. Kõrvades oli poisil tosinkond hõbedast neeti või kõrvarõngast.
''Kes sa oled?'' Küsisin ma pahaselt ja tahtsin väljuda, kuid ta pani käe vastu ust, nii et ma ei saanud välja. Hakkasin paanikasse sattuma. Kartsin, et ta teeb midagi, näiteks vägistab mu, kuid too vaatas mind ainult oma kurbade silmadega ja keeras siis pea ära.
''Sa ei tohiks siin olla, sa pead siit kohe ära minema!'' Ütles poiss mulle lähemale kummardudes.
''Miks, kes sa oled, et tuled mulle ütlema, mida ma võin teha või ei tohi!'' Vihastasin ma.
''Siin on ohtlik, sa peaksid sellest kohast eemale hoidma, see pole sinusugustele sobiv paik!'' Vastas poiss.
''Arvad et ma tahtsin siia tulla, mul oli niigi raske päev, pealegi ma tulin siia oma õega, kes on kadunud!'' Ütlesin ma ja pisarad kipitasid mu silmades.
''Püsi siin, ma otsin su õe üles!'' Ütles poiss vandudes ja tõmbas vihaselt käega läbi juuste. Lüües ukse pauguga kinni. Vaatasin kahvatut tuba, laest koorus krohvi ja seinad olid täis kriimustusi. Ühes nurgas vedeles üks magamiskott ja paar riideeset. Ma ei kavatse siia mingil juhul jääda, pean oma õe leidma. Avasin ukse ja vaatasin peaaegu tühja koridori. Liikusin mööda ühest oksendavast tüdrukust ja mu süda läks pahaks. Tahtsin siit lihtsalt välja saada...