Bad Luck # 8 (7)

Mõtlesin end riidesse panna ja Leroy juurde minna. Tõmbasin selga lühikesed teksased, kõrged kontsakingad, punased ja selga valge pluusi punase kirjaga: ''What's my name?'' Tegin enda erepunastesse juustesse lokid ja tegin tumeda meigi. Lisasin veel heleroosat huuleläiget ja naeratasin endale peeglisse. Võrratu. Panin kõrvaklapid kõrva ja kuulasiń Rihannat edasi. Leidsin sahtli põhjast peidetud pudeli viskit. Mu lemmik. Võtsin paar lonksu ja läksin tantsides alla. koperdasin poolel teel ja käisin istuli. Naersin ja tõusin püsti, messides Leroyle sõnumi sisuga: ''Tulen sinu juurde, oled kodus?'' Silmasin Martinit ja blondiinikest diivanil ning näitasin neile keskmist sõrme. Kuulsin Martinit midagi karjumas ja võtsin kõrvakad korraks ära.
''Ütlesid midagi v?'' Küsisin ma muigega.
''Kuhu sa lähed, me hakkame tunni pärast minema?'' Küsis Martin.
''Pole sinu asi, küll ma tagasi jõuan, võibolla.'' Vastasin ma naerdes ja mulle saabus sõnum, Leroylt. Avasin selle ja lugesin kiiruga: ''Tore, ootan sind.''
''Kelle kohvrid need on, sinu ''vennas''?'' Pärisin veel igavusest, rõhutades sõna vennas ja osutades tumesinistele kohvritele.
''Tegelikult need on minu omad, olen Carry, Martini tüdruk, tore sinuga viimaks kohtuda, Martin on sinust palju rääkinud,'' Ütles blondiin ja ronis Martini sülest minema, tõustes püsti ja sammudes minu poole. Ta ulatas mulle käe, kuid ma põrnitsesin seda vihaselt, seistes liikumatult.
''Tead mis v? Minu poolest võid sa oma väikse blondiini ajuga p**se käija!'' Vastasin ma astudes iga sõnaga lähemale. Martin tormas meie juurde.
''Mis sul viga on Laura, kas sa ei võiks kordki elus suureks saada ja käituda nagu täiskasvanud?'' Päris Martin vihaselt ja haaras mu randmest.
''Lase lahti, idik*s!'' Kisasin ma ja viski pudel lendas põrandale kildudeks.
''Sa oled joonud?'' Päris too vastikusega ja raputas uskumatult pead.
''Mis viga, kullake, oled liiga korralik v?'' Küsisin ma ja haakisin enda käed ta kaela ümber. Martin üritas mind eemale lükata, kuid ma suudlesin teda enne. See oli ilmselt parim suudlus mu elus, kuigi Martin vastu punnis. Viimaks sai ta mu eemale lükatud ja ma naeratasin õelalt, tormates välja enne, kui ta arugi sai. See blondiin Carrie või Carry, mida iganes vaatas mulle vihaselt järele ja ma nägin pisaraid ta silmis. Olin vist ikka joonud rohkem kui arvasin. Jõudsin tantsides Leroy ukse taha ja hüppasin talle sülle, kohe kui ta ukse avas.
''Hei,'' ütles too naerdes, ''igatsesid mind?''
''Muidugi, kas sul midagi juua on?'' Küsisin ma ja suudlesin teda.
''Alati leidub, sellisele kaunitarile nagu sina,'' vastas Leroy ja ma irvitasin.
''Oeh, viimased kuud vabadust, seda tuleb nautida,'' ohkasin ma naeratades, kui Leroy parajasti kahte klaasi šampust valas.
''Mis siis saab?'' Küsis Leroy.
''Nad saadavad mind tütarlaste kooli,'' vastasin ma sarkastiliselt.
''Oota kooli? Kui vana sa oledki, palun ütle, et oled vähemalt kaheksateist!'' Ütles Leroy peale paari hetke vaikimist.
''Eeem, ei! Ma saan kaheksateist järgmisel kuul, mis sa siis arvasid?'' Küsisin ma vastu. Too vajus korraga mõttesse ja raputas pead.
''Ajalehti nägid?'' Küsis ta naeratades. Viskasin teda padjaga.
''Mõtled pilti v? See pole naljakas, ma ei oleks tahtnud nähe oma pilti iga kõmuajakirja kaanel!'' Vastasin ma teeseldud vihaga, kuid naeratasin ikka.
''Tegelikult ma tulin hüvasti jätma, sõidan Sydneysse, ei tea kui kauaks. Pealegi oli meie ''suhe'' ainult paariks päevaks, sa ei ju tead, et me ei sobiks kokku, oleme liiga erinevad, kuid kui mind veel näha tahad siis võid helistada!'' Ütlesin ma peale paari minutit.
''Olgu sul siis Sydneys tore ning sa ju tead, et sind on alati tore näha ja võid ükskõik millal helistada või läbi astuda, isegi kui rääkida tahad... või midagi muud teha...'' Ütles Leroy naeratades. Noogutasin ja suudlesin teda veel praeguseks viimast korda pikalt. Ta saatis mu välja ja ma kõmpisin koju. Ei teadnud, mis mind kodus ees võib oodata, Martin on kindlasti väga vihane, kuid see oli täielikult seda suudlust väärt.

Kui majja sisse astusin oli kõik vaikne. Ainult paar teenijat askeldasid ringi ja tassisid kohvreid. Märkasin et minu kohver oli juba all. Istusin maha ja lehitsesin ajakirja, oodates teisi. Kui kõik olid kohal istusime limusiini ja sõitsime lennujaama, kus istusime edasi ühele eralennukile.

Kuulasin peaaegu kogu lennu muusikat ja pidin vahtima, kuidas Martin ja ta tüdruk kudrutavad. Hayden vahetas minuga ka vahepeal paar sõna, kuid Markiga oli tõeliselt lõbus koos olla, ta oli väga naljakas ning oskas häid nalju rääkida.

Sydney uhkes lennujaamas ootas meid limusiin ja me suundusime ühte kõige luksuslikumasse hotelli kogu Sydneys. Siin oli praegu öö ja kogu linn säras võrratutes tuledes.

Ootasime Haydeni, Martini ja blondiiniga fuajees, kuni Mark paari tekkinud probleemi lahendas. Viimaks tuli ta meie juurde ja meie toapoiss viis kohvrid ees ülesse.
''Nagu paistab on meil tekkinud probleem ja kolmest sviidist on vaba vaid kaks, niiet peame sinu Laura Martini ja Carryga samasse tuppa paigutama.'' Ütles Hayden. Hakkasime Martiniga täpselt samal ajal protesteerima. Vaatasime vihaselt teineteise poole.
''Kas ühtegi teist vaba tuba ei ole?'' Küsisin ma viha alla surudes rahulikult.
''Kahjuks on kogu hotell välja müüdud ja ma arvan, et te saate ühes toas hakkama küll.'' Ütles Mark sõbralikult naeratades ja sasis mu juukseid. Kui lift peatus väljusid Mark ja Hayden oma korrusel, me sõitsime veel edasi. Meile avati uksed ja me sattusime ühte hiiglaslikku tuppa, seal oli diivan, mis polnud eriti suur, kuid see oli kindlasti antiik ja väga uhke, siis telekas, muusikakeskus, kõik, absoluutselt kõik oli olemas! Naersin ja keerutasin end ringi. Viskasin diivanile pikali ja klõpsasin teleka tööle. Seejärel suundusin Magamistuppa, kus Martin ja Carry kohvreid lahti pakkisid, naerdes ja paistes väga õnnelikud. Köhatasin ja vaatasin suure voodi poole.
''Mis nad eeldavad, et me magame kõik ühes voodis?'' Küsisin ma muiates ja hüppasin voodile.
''Sest mina küll teiega samas voodis ei kavatse magada, kuid diivanile ma ei lähe!'' Tegin ma selgeks. Tegelikult ei olnud mul midagi seal magamise vastu, olin pool oma elust maganud palju hullemas kohas kui see.
''No meie näiteks saame väga hästi ühes voodis magatud ja kahekesi ei mahuks me kohe kindlasti diivanile niiet jääb ainult üle, et sina lähed diivanile või lepid sellega, et magad meiega koos.'' Ütles Martin, kuid nähtavasti polnud ta selle üle rõõmus nagu ka Carry ja mina. Pakkisin ka oma asjad lahti ja valge öösärgi selga. Ronisin voodisse, olles võimalikult ääres. Carry ja Martin olid teisel pool ja juba magasid vist. Uinusin suurest lennuväsimusest isegi peaaegu kohe.

ärkasin selle peale üles, et kõik tundus kuidagi pehme, liiga siidine. Avasin silmad ja kõik tundus kuidagi võõras. Kellegi käsi oli ümber mu piha. Keerasin end ringi ja leidsin end lebamas Martini vastas. Ta oli ikka nii armas, magades. Lükkasin tal tema valged juuksed näolt ja lihtsalt vaatasin teda. Korraga tahtsin teda nii väga suudelda. Mõtlesin, et miks mitte, ta ei saaks sellest kunagi teada. Surusin huuled ettevaatlikult ta suule, tundsin, kuidas ta vastas suudlusega. Oh issand, ta oli üleval! Kuna ta mind eemale ei lükanud nihkusin lähemale, surudes end kogu pikkuses ta peale. Haarasin kätega ta juustest just siis, kui ta keel üle mu huulte tõmbas. Suudlesime kaua, see tundus igavikuna, kuid tegelikkuses oli vaid kümme minutit. Ta lükkas mu viimaks maha ja vaatas Carry poole, kes rahulikult magas. Martin hingeldas nagu ka mina. Ta ei vaadanud enam minu poole.
''Luba, et sa ei räägi talle,'' sosistas ta viimaks ja vaatas minu poole. Suutsin vaid jõuetult noogutada, kuid siis tuli mu mõistus tagasi.
''Mida ma vastu saan?'' Sosistasin ma Martinile kõrva, kes vaatas mind vihaselt.
''Mida sa tahad?'' Päris ta koheselt, muigega näol, kuid kahetses kohe kindlasti seda, mida just oli teinud...

Carry liigutas ja paistis varsti ärkavat.
''Räägime hiljem,'' ütlesin ma saatanliku muigega ja surusin kiire suudluse ta suule. Otsisin kapist omale kreemika kleidi ja tõmbasin kingad jalga, keksides magamistoast välja. Viskasin diivanile pikali ja klõpsasin teleka käima. Mõtlesin kuidas siin hommikusööki saab, kuni märkasin menüüd, kus oli number. Helistasin sellele ja tellisin endale hommikuhelbeid, kooki ja kohvi. Telekast ei tulnud midagi head ja ma klõbistasin kanaleid. Kuulsin koputust ja vaatasin, kuidas Hayden sisse tuli.
''Hommikust,'' Ütlesin ma ettevaatlikult särades.
''Bonjour,'' vastas Hayden ja naeratas mulle, istudes mu kõrvale.
''Martin ja see plika magavad veel?'' Päris too. Noogutasin.
''Ilus kleit muidu, aga ma ei tulnud siia sellepärast. Ma tulin lihtsalt ütlema, et tulime siia Markiga enamasti tööasjus, umbes kaheks nädalaks või kolmeks. Me ei pruugi teid palju näha, kuid varsti toimuvad paar üritust, kuhu te kindlasti ka tulema peate...'' Rääkis Hayden ja ei jõudnudki lõpetada, sest ta telefon helises.
''Vabandust, pean minema, ole tubli, näeme varsti, kui midagi on siis helista,'' Lisas Hayden ja suudles mind kergelt laubale ja siiralt naeratades. Esimest korda tundus see tõeline. Siis võttis ta kõne vastu ja hakkas kellegiga kiires prantsuse keeles rääkima, tormates uksest välja.