Rännak unemaailmas (2)

Oli pime ja tugev tuul puhus. Vihma sadas tugevalt. Olenemata sellest tundsin soovi teha üks jalutuskäik. Olin omadega nii läbi. Trenn, kool, huviringid ja kodutööd. Ma ei suuda enam, liiga kurnav. Panin oma tossud jalga ning tegin välisukse lahti.
Sammusin värava poole ja mõtisklesin endamisi, kas ma suudan oma eluga edasi minna? Aga mis siis kui ei suuda? Teen enesetapu? Nii palju küsimusi mu peas. Ma ei hoolinud enam millestki, mu hing on väsinud kõigest. Arvasin, et lähen oma vanaema juurde. Ta oli ainus inimene kes kunagi hoolis minust, aga ma leidsin ta ühel päeval mõrvatuna. Nuga rinnus, nüüd lamab ta surnuaias oma hauas.
Nägin eemalt surnuaia sissepääsu juures väravat. Katsusin lukku ning see oli lukus. No ei ole võimalik. Ma tahan oma vanaema juurde tulla ja mind ei lasta sissegi. Kangutasin väravat, kuid see ei tulnud mingit moodi lahti. Olin juba nutma puhkemas, kuid siis tuli mul mõte. Ronisin üle aia, vaevalt keegi nägi seda. Jooksin oma vanaema haua poole.
Tundsin juba mõne minuti pärast kergendust, kuna sain kellegile oma kõik saladused usaldada. Ma olin alati väiksena usaldanud kõike oma vanaemale. Ta ei reetnud mind kunagi. Puhkesin nutma, sest vanaema oli mulle nii kallis. Kuid kõik surevad ju kunagi ära. Lükkasin lehed vanaema haua pealt ära ja kuulsin tagant kostvaid helisid ning samme. Kes veel tuleks nii hilja surnuaeda? Sammud lähenesid ja ma hakkasin kartma. Jooksmiseks olin liiga nõrk. Keegi tuli tagant ja lõi mulle noa sisse.. Ei! Olen liiga noor, et surra...
Avasin oma silmad ja olin üleni higine. Õnneks oli see kõik uni. Kuid enne mu hing ei saanud rahu, kui kontrollisin kas mu vanaema on kõrvaltoas. Vanaema oli ajalehte lugedes magama jäänud. Mul langes kivi südamelt, et temaga on kõik korras. Sammusin tagasi oma tuppa ning heitsin voodisse pikali.

Autori kommentaar »