kiisu. #3 (20)

Külm... mul on külm... ja pealegi siin on pime, ma ei näe midagi. Pidin ma nii kergesti lõksu langema! Pealegi ma ei mäleta midagi. Alles kõndissin mööda sooja ja valget linna, aga siin on külm ja pime. Must kass oli mul ees ja ma ei lasknud tal oma silmist kaduda ja siis järsku... siin on midagi viltu. Ma tegelikult ju tean, et süüdi on kass, aga.. mida ta minuga tegi? Sõi ära? Ehehe, see on ju võimatu, kas pole?
Siis tõusin ma püsti. Istudes ma ei märganud, et kõik mu ümber oli karvane. Igal pool olid karvad ja tegelikult, olidki karvad pimedus... järelikult olid need mustad karvad! Kuidas ma seda istudes ei märganud!? Ja ma olin mustade karvadega ümbritsetud. Järsku märkasin üleval midagi heledat. Loodetavasti oli see väljapääs! Ma hakkasin lootusrikkalt väljapääsu poole ronima, kuid see polnud lihtne. Esimene kord, kui ma üritasin üles ronida, kukkusin alla, ja väänasin oma jala välja. Mul oli väga valus, kuid taht põgeneda sundis mind teist korda proovima. Kui ma teine kord proovisin, komistasin ma mingi terava asja otsa ja veeresin alla. Ma väänasin teise jala kah välja ja ma kiljusin nagu sada venelast. Nüüd olin ma nagu ilma jalgadeta. Aga ma üritasin veel ja lõpuks mul õnnestus. Ma olin mingi musta karvarulli moodi asja sees. Ja see asi jooksis kah veel. Ma vaatasin üles ja mu silmad justkui kivistusid. Ma nägin higise näoga kassi. Jah, jah just seda musta kassi, kes hoidis mind käpas ja jooksis linnast välja maitea kuhu ! Vat see oli lõks! Aga nüüd peab põgenema!
Ma kuidagi manööverdasin ennast kassi käpast välja. Vaatasin ringi. lamasin kõnniteel, poolel teel metsa. See õnnetu kõuts viis mu linnast välja, küllap tahtis ta oma sõpradega mind ära praadida ja nahka pista. Aga õnneks oskasin ma sealt koju minna. Aga pagan küll, miks ma nii väikest kasvu olen? <<Aga pole tähtsust,>> mõtlesin. Ajasin ennast püsti ja sammusin lina poole. Aga, pagan küll, ma ju unustasin, et ma väänasin mõlemad jalad välja! Kohe peale esimest sammu ma kukkusin ja karjusin nii, et terve linn kajas. (No minuarust kajas küll terve linn!) Aga ma ei karjunud kaua, sest teadsin, et kass oli kuskil ligidal ja ta võis mu jälle oma käppa vangistada! Siis ma roomasin tasakesi linna poole. Aga enne seda, kui jõudsin paar sentimeetritki roomada, oli kass jälle minu ees ja vaatas oma kollaste silmadega mulle otsa. Ma olin meeleheites. Polnud pääsu. Ma minestasin.

Jätkub!

Autori kommentaar »