Ära, palun ära enam tule.. 1 (11)

Hommik. Jah igajutt algab tavaliselt sellest kui on hommik. Nii ka minu oma. Nimelt oli kell täpselt 7 ja pidin ärkama. Ema oli ostnud mulle kolimise puhul uue äratuskella ja ma vihkasin seda häält mida see kell tegi kui ta helises. Kuidagimoodi läbi une siiski sain istukile. Vaatasin uniselt toas ringi. See oli üsna suur tuba. Mu tuba oli ainus meie koreris, millel oli rõdu. Lisaks oli mu toas õudne, heleroheline tapeet ja samuti heleroheline riidekapp. Voodi kõrval oli kollane laud ja laual lamp. Lisaks oli mu toas kaks ülisuurt akent. Panin hommikumantli selga ja tõmbasin kardinad eest. Nii kui kardina eest tõmbasin tungisid mulle näkku tuhanded väikesed päikesekiired. Kattsin näo käega. Kuulsin kui issi köögis raadio käima pani. Avasin rõduukse ja astusin rõdule. Õrn tuul puhus mulle näkku, see oli mõnus. Tetasin õrnalt rõdu käsipuule ja vaatasn alla. Kohkusin, ma olin nii kõrgel! Teadsin, et meie korter asub 7. korruselt, kuid et ma NII kõrgel olin, ei suutnud ma uskuda. Kuulsin kuskilt kaugelt hõiget. Arvasin et mingi suvaline linnahääl. Kuid hõige kordus ja seekord kuskilt kõrvalt. Pöörasin pead ja meie kõrvalrõdul seisis mingi poiss ja levitas mulle. Viskasin end pikali. Ma nägin hommikuti õuudne välja! Lootsin et äkki ta siiski mulle ei lehvitanud, kuigi jah, ega ta kellelegi teisele ei oleks lehvitanud, kuna ülejäänud rõdudel va#!?!#es tühjus. Ma ei tulnud mõttelegi, et keegi võib mind näha. Maal polnud kunagi seda muret, et keegi sind kuskilt kõrvalt jõllitaks. Lamasin rõdupõrandal ja kuulsin kui keegi kõrval irvitas. Teadsin, et see oli tema. Mõistsin, kui totakas minust oli ennast mahavisata. Tõusin aegamööda üles. Ja kui juba seisin lehvitasin totakalt talle vastu. Ta ütles :
"Kuule, teretulemast!"
Ning hakkas uuesti irvitama. Lausus :
"Su siinolemine algas vist toreda mütsuga."
Ning hakkas veel kõvemini lõkerdama. Üldiselt ma oleksin vihastanud ja talle midagi vastu nähvanud, kuid nüüd ei tulnud mul midagi suust. Saatsin talle vaid vihase pilgu ja astusin tuppa tagasi. Kuulsin ikka ta irvitamist ja äkki hõikas ta :
"Kuule, kuule musu tule tagasi.."
MUSU?! Vot nüüd ma olin VÄGA närvis. Astusin rõdule ja karjusin talle :
"KUR*T KAS SA VAIT EI OSKA OLLA VÕI? MINE TEGELE OMA ASJADEGA VÕI TEAD, MINE PISTA END PÕLEMA..SÕNA OTSESES MÕTTES."
Vaatasin teda.Ta nägu oli äkki kaame ja üllatunud. Kui ma nii vihane poleks olnud oleksin irvitama hakanud. Astusin tuppa ja tõmbasin pauguga rõduukse kinni. Läksin kööki. Issi, emme ja Kristjan vahtisid mulle otsa ning emme küsis :
"Mis juhtus? Mis paugutamine siin nüüd käis?"
Olin liiga vihane, et seletada. Nähvasin vaid :
"Ah, vahetpole."
Võtsin laualt võileiva ja hakkasin seda mornilt nosima. Issi lausus :
"Meie majas ei ole nii, et ütled et ei räägi, kui ema küsib. Lao lagedale, mis juhtus."
Saatsin issile vihase ja tülpinud pilgu ning laususin :
"Meie kõrvalkorteris elab üks tropp..fain?"
Issi hakkas samuti vihale minema, ning ta ütles :
"Kuidas sa räägid?" Kas sul häbi pole?"
Kuna ei tahtnud nendega juba hommikul pahuksisse keerata laususin :
"Vabandust..meie kõrvalkorteris elab üks paha inimne, rahul?"
Muidugi hakkasid nad pärima, et mis, kes või kus. Ning lõpuks rääkisingi kõik ära. Kristjan muidugi hakkas kõva häälega irvitama, kui olin selle koha juures kus ma end maha viskasin. Kuid Kristjanit ma polegi veel tautvustanud.. ühesõnaga ja kokkuvõteks on ta mu 12 aastane vend. (Ise olen 15). Kui kõik oli räägitud ja olin oma söömise lõpetanud läksime autosse et kooli sõita. Terve tee kuulasin ipodist laule : Down, Poker Face, Kiss me jne..Kuulasin Pahupidi päva..oi te ei tea kuidas ma seda seda meest armastan.. tema ideed on GENIAALSED! Jõudsime kooli ette, mul vajus suu lahti kuna nägin..

Autori kommentaar »