Ennustus alati maksab (2)

Mul olid kõrvad lukus sellest naermisest ja karjumisest. Vali karnevalimuusika ajas pea valutama. Jooksin kõrvu kinni hoides ennustaja majja, seal oli hiirvaikne ja pime.
"Terekest," ütles sopranhäälega naine. "Tahad, et ma ennustan sulle?"
See naine oli vast kiire - paari sekundiga oli ta juba kauge laua tagant mu selja taha ilmunud. Ma tõesti ei tahtnud, et keegi mu elust räägiks, aga mul oli vaja põhjust, et ennustaja juurde tulla.
"Ol... Olgu," vastasin ma kõhklevalt naisele mu selja taga.
Pöörasin ümber, aga ta oli läinud. Kortsutasin kulmu ja tõstsin käe, et katsuda, ega ta nähtamatu ole.
"Kiirusta, ma ju annan sulle tasuta ennustuse praegu!" kamandas ta pisut raevunud häälega. Ta oli juba jälle laua taga. Avasin suu, kuid panin selle kohe kinni ja sammusin kiiresti laua juurde. Võtsin istet antiiksesse tolmunud tooli.
"Ainult kolme kaardiga?" olin ma segaduses.
"Jah, ainult nende kolme kaardiga," vastas naine ja oli äkitselt minu juures. "Üks õnnekaart," Vastas ta veerides ja hüppas teisele poole lauda. "Üks armukaart," ütles ta veidi kiiremini. Ta tuli nagu välk minu kõrva juurde ning sosistas: "Ning üks surmakaart."
Ta hammustas huulde, nagu tahaks ta õelat irvet varjata ning oli juba tooli peal, kus ta algul oli olnud. Tema pikad mustad küüned eraldasid kolm pruunikat tarokaarti väikesest kaardimerest. Ta segas ettevaatlikult katkiseid tarokaarte, mis peaksid olema eelmisest sajandist ning paigutas need kolmnurgaks.
"Kaks alumist kaarti näitavad, mis sinuga hiljem juhtuvad, ning ülemine kaart... Ütleme et sa pead sellega elama. Mitte siis kui see just surmakaart on." õpetas ta mulle vastikult lõbusa häälega.
Ennustaja võttis esimese alumise kaardi, ja näitas mulle seda. See oli õnnekaart. Kaks ülejäänut pööras ta korraga ümber. Alumine oli armukaart ja ülemine oli... Surmakaart.
Mu süda hooples ja tagus vastu mu nahka. Ma peaaegu et minestasin ja tuigerdasin ennustaja majauksest välja.
"Kas sinuga on kõik korras?" küsisid inimesed minu ümber. Ma ei pannud neid tähele ning koperdasin triibulise telgi sisse. Habemega naine liimis võltshabet enda näo külge. Kohe kui ta mind märkas hakkas ta karjuma. Tuigerdasin kuidagimoodi end telgist välja ja kukkusin järgmisesse telki. Üks kõhna samasuguste triibutega mütsi kandev mees värvis hobust sebraks.
"Ah, sebra?" hääldasin ma seda pettunult. Kõhna mees tõmbas telgi otsad kinni, nagu see oleks mõni uks. Hakkasin värava poole minema, avasin hiiglasliku väravaukse ja roomasin põlvede peal linna poole.
"Ah, hobune?" olin ma meenutanud meest ja hobust telgis. Pisarad voolasid mu põskedelt ja ma nägin neid mulda niisutamas. Kas see oli šokk või ennustus? Kas see on minu lõpp? Kas ma jään ellu? Nii palju küsimusi oli mu valutavas peas. Surusin pea alla ja nuusutasin mulda, nuusutasin elu ja nuusutasin jalajälgi, mis leidsid õnneliku tee. Mul oli veel paar minutit, ma teadsin seda. Ning siis ma kukkusin. Mu süda jäi seisma.
Ma kustusin.

Autori kommentaar »