Mets #4 (4)

Eelmises osas:

''Ahh mida sa põed, kindlalt mingid jahimehed vms.,''ütles Oliv omale jäätist külikust võttes.
''Sa ei saa aru, ma ju rääkisin mida ma unes nägin.Ja see läheb mu unenäoga kokku,'' ütlesin hirmunult

Mõnehetke pärast ma lihtsalt UNUSTASIN metsas juhtunu ja hakkasime Oliv-iga naerma mingite mõtetute naljade üle



Järgmisel päeval läksin koju.Pakkisin asjad kaasa ja hakkasin minema.Jätsin Oliv-iga hüvasti ja läksin.Olin jälle selle tobeda metsa ees.Miski justkui häiris mind selle metsa juures.See oli nagu õudus filmis mis on laipu täis.Võtsin julguse kokku ja astusin metsa.MEtsas oli kõik nii vaikne ja pime.Vaatasin igasse kraavi.Lõpuks kui sain aru, et siin pole midagi hirmsat hakkasin karjuma.MA karjusin nii kõvasti kui sain.Nägin enda ees mingit surnukeha.Ma olin paigal, käed silme ees.Ma lihtsalt ei julgenud vaadata.Lõpuks, pärast mõneaja möödumist tgin silmad lahti ja võtsin käed näo eest ära.Läksin laibale lähemale ja lükkasin seda jalaga.Kuid see mis ma nüüd nägin oli kõige kohutavam pilt mida ma eales olen näinud.Nägin Jussut maas , ta oli üleni verine, ta suust voolas verd.Ma kükitasin ja katsusin pulssi, pulss oli veel alles.Kuulsin kuidas Jussu ütles:''MIne siit ära, Ken saab su kätte muidu.''.''Venna ma ei saa sind jätta, sa oled suremas,''ütlesin talle ise ta käest kinni hoides. ''Sa pead mu jätma ja minema,'' ütles ta mulle sosistades.Siis sulges ta silmad ja ei rääkinud enam.Mõne hetke pärast ei tundnud ma enam ta pulssi.Äkki kuulsin sügavamalt metsast hääli.''See on Ken,''ütlesin endamisi.Mõtlesin kuhu minna.Ma jooksin sügavasse kraavi.Panin omale kuuseoksi peale, et mind ei märkata.Kuulsin kuidas nad hakkasid minema ise mu venda kaasas lohistades.Ma hakkasin nutma.Mu kõige-kõige kallim inimene oli surnud, ja me ei saanud teda isegi korralikult maha matta.Kui mul oleks olnud võimalus siis ma oleksin ise tema asemel surnud.Ma tõusin poolkükakile, ja liikusin mööda kraaviäärt.Kui sain metsast välja otsustasin minna polit.seisse...


Loodan,et meeldis !!!
[/b]