Raasikul . (6)

Põhimõtteliselt , on see minu unel põhinev jutuke, ja seega on see võibolla veidike segane ja igav.
KÕIKIDE nimed on muudetud. ^^ .
Jutus on kaks inimest koopast kah , niiet vb tunnevad nad end ära ;d.

*
Tol päeval ärkasin telefonihelina peale.
"Marleen, kus sa oled ometi ? Ma olen koos Susannaga ammu juba Raasikul, ja kus sa konutad?" kuulsin kohe, kui vastu võtsin.
"Aah, mida ? Mis Raasikul, millest sa ajad?"
"Opakas ! Sa pead KOHE tulema hakkama, mina, Susanna, Kevin ja tema vanemad ootavad juba sind siin."
"Mis Kevin, ma ei saa aru ?"
"See mängukoopa!! TULE NÜÜD KÄHKU SIIA , EI OLE AEGA MEIL SIND OODATA!!" , kuulsin viimasena, ja siis pandi toru hargile.
Ma tundsin ennast viimase lollina , ma ei saanud isegi aru millisest Kevinist jutt on enne, kui mulle oldi seda juba öeldud .
Üritasin mõelda, mida Kevin mõtles, niikuinii ta arvas juba et ma olen mingisugune imelik, tüütan teda iga päev, ja nüüd ei tunne ära kah teda veel - tore on .


Sõin, pesin hambad, panin riidesse, ja hakkasin minema .
Ma küll teadsin, et ma pean minema paremale poole enda majast, et saada bussijaama, aga ma läksin vasakule.
" Putkasse, " pomisesin endamisi, kui taipasin et olen valesse kohta läinud.
" Nad ootavad mind miljard aastat niimodi juu.. Lähen tagasi."
Bussijaamas istusin bussi peale, ja hakkasin muusikat kuulama.
Kuulsin, kuidas telefon helises.
"Jaah, " võtsin vastu.
"Kus sa oled nüüd ?", päris Piret rahulikumana.
"Bussis, sõidan juba. Muideks, kas Kevin on väga vihane mu peale ?"
"Ma ei tea . Ma ei saa aru ka temast, ta istub ainult ühes ainsas nurgas ja jõllitab meid.. "
"Aam, okei. No nääd, kumbki teist meeldib talle," laususin mõnitaval toonil.
"Ei no aitäh. Ei meeldi. Opakas selline."
"Jaaja, niikuinii meeldib.Irv."
"Tead , see pole naljakas. Ta vaatab vihaselt, nih, et ole vait. Millal kohale jõuad?"
"Ma läksin 12:08 rongi peale, netis näitas et 12.44 jõuan kohale umbes. "
"Olguh, ma tulen sulle Susannale vastu siis."
"Okii , tsauu," ja katkestasin kõne.

Vaatasin kella - 12.28. Peagi olen kohal.
Püüdsin kõigest väest meenutada, millal ma olevat rääkinud Keviniga, Susannaga või Piretiga Raasikule Kevinile külla minekust , aga asjatult.
Midagi ei meenunud.
"Kas tõesti on võimalik, et see on ette plaanitud ilma minuta, ja nüüd tahetakse mind lihtsalt hulluks ajada ?" mõtisklesin endamisi .

Jõudsin kohale.
Ma ei näinud kusagil Piretit ega ka Susannat, veel vähem siis Kevinit. Seisin seal rongipeatuses, üksinda, ning üritasin selgusele saada, kuhu minna.
Järsku kuulsin ma valjut Pireti ja Susanna naeru .
"Oli ka aeg teil tulla siia," heitsin neile ette.
"No sorri, me eksisime ära."
"Aga Piret, sina oled käinud siin juu, sul vanaema siin elab, ja kuda te saite nii ära eksida?"
"Nojah , tegijal ikka juhtub. Okei , lähme. Kevin läheb järjest vihasemaks.."
"Vihasemaks ? Kas siis ikkagi te plaanisite siia üksi tulla, ja igaks juhuks tirisite mind ka kaasa ?" Vot selline asi ajas juba vihale. Oleks võinud siis mullegi rääkida.
"Eiii. Marleen, kas sa tõesti arvad , et me tuleksime salaja siia ?"
Mina ja Piret muigasime -- me olime siin ükskord käinud salaja . Muidugi tuli sellest ka veidike pahandust, aga päris lõbus oli.
"Ei, ei, te ei tuleks siia salaja," laususin kavalal muigel ning ise sel ajal naeru tagasi hoides.
"No näed. Olgu, tule. "

Jalutasime rahulikult mööda metsarada, kuni jõudsime kollaka , kahekorruselise maja juurde.
Maja tundus avar, sest seal oli palju aknaid.
Läksime sisse. Kohe, kui olin sisse astunud, tervitas mind Kevini ema.
"Hei, sa oled vist see Marleen, jah ?"
"Eem, jaah , olen küll," vastasin häbelikult.
"Ära häbene," lausus ta sõbralikult. Noogutasin. "Kuidas ma saan MITTE häbeneda, kui ma olen mingis võõras majas, jään hiljaks ja maeitea mida veel," mõtisklesin ma.
Hakkasin jopet seljast võtma, kui esikusse tuli Kevini õde -- keda ma mäletasin palju nooremana, kuskil 4 aastasena -- ja naeratas laialt.
"Sina see Marleen jah?"
"Jaa."
"Olgu." Ta osutas nagile - " Riputa sinna oma jope, ja saapad jäta siia."
Taaskord noogutasin. Piret ja Susanna itsitasid .

Läksime Pireti ning Susannaga elutuppa, ja seal Kevin istuski -- üpriski vihase näoga.
Tema ilmest oli võimatu midagi muud välja lugeda, kui selge viha.
"Ta on blondiiin ??! Ta pidavat ju brünett olema .. Ja ta näeb välja nagu 10ne aastane , ma mõtlesin et ta ikka vanem on," laususin endale mõttes.
Vaatasin natuke elutoas ringi -- seal oli rohekas tapeet ning kollased kardinad.
Saabus õhtu . Viimane rong oli läinud ära kell 21.30 ; kell oli 21.45.
Meil ei jäänud muud üle, kui sinna ööseks jääda.
Millegipärast tirisid Kevini vanemad narivoodi elutuppa .
Piret hakkas voodile lina peale panema, kui lausus : "Oiih, ma unustasin ühe asja ära."
"Mille?" pärisin ma.
"No ma pean sinna linale midagi kirjutama." Ta hakkas voodilina tagusele kirjutama midagi markeriga, millest jäid pastakalaadsed jäljed.
"Mida sa teed, segane oled peast??"
"Ei ole. Kuule , Marleen, see on niikuinii Stella lina, mis vahe sel on. ? Ma ütlen talle, et ta ise oli selle kirjutanud, teda annab piisavalt mõjutada."
"Okeii siis.."
"Ja et sa Stellale ei räägi, eks?"
"Olgu."

Heitsin voodisse pikali, ja nägin jälle -- Kevin jõllitas.
Mul oli kange tahtmine talt küsida, miks ta jõllitab niimodi meid, sest see häiris väga .
Kogu see aeg ei olnud ta ennast liigutanud, ja ta istus nagu raidkuju.
Ma ei tea, kas ta magas ka seal ühe koha peal, aga kui ma hommikul ärkasin, istus ta sealsamas, samasuguse ilmega, kui eile.
Sõime hommikusöögi, ja hakkasime minema.
Esikusse oli tulnud ka Kevin -- see oli vist üldse esimene kord, kui ta end liigutas sel ajal kui mina seal olin.
Tema pilgust oli kadunud viha, ja ta oli täiesti tavaline. Nagu oleks ta välja vahetatud.
Kui me hakkasime minema, siis Kevin lausus vaikselt, vaevukuuldavalt : "Tsau"
Ma nägin, kuidas Susanna silmad läksid särama.
"Olgu, nägemist!" , laususime kõik kooris, ja hakkasime minema.

*
Mingi imelik uni oli, ja jutuks oli seda suht raske muuta. :d .
Ikkagi loodan, et meeldis. ;)