Libahundid koolis ? (30)

Niih, et ma siis jälle mingi jutukese möksisin kokku ;d.
Loodetavasti meeldib teile. Lugu on mina-vormis aga mitte minust , sest seda lugu pole kunagi päriselt juhtunudki ;)

*
Esmaspäeva hommik. Tõusin voodist, et vaadata üle tänava asuva maja hoovi . "Tore on .. Ta ei tule jälle kooli. Kas tal üldse on plaanis veel kooli tulla ?," mõtisklesin endamisi , kui nägin et Davidi autot ei ole.
Ajasin end riidesse, panin kooliasjad kokku ja läksin elutuppa.
Vanemad olid lahkunud enne mind, nagu tavaliselt.
Sõin veel, pesin hambad ja sõitsin kooli.

Klassi jõudes ootas mind ähmi täis Ashley.
"Tsauu , tead sa ei kujuta ettegi mis nädalavahetusel juhtus ! Õigemini , eile," hakkas ta mulle jutustama.
"Nuuh, räägi."
"Sean. Ta kutsus välja mind, ma olen niii õnnelik," õhkas ta.
"Heh .. Tore, palju õnne." Nagu see oleks mind sel hetkel huvitanud.

Kell helises ja algas vene keele tund. Mu mõtted olid Davidil - kus ta on, miks ta ei vasta mulle jne & seega ei süvenenud ma tundi.
Kaks järgmist tundi olid käsitööd, kus me kudusime kampsunit ja mina sain rahulikult mõelda.
"Muideks," katkestas mu mõttelõnga Ashley, " kas sa viitsid minuga homme kinno tulla ?"
"Eem.. Sorri, ma eriti nagu ei saa. Mul see referaat tegemata veel."
"Nojah, olgu pealegi."
Tavapärase kaheksa tunni asemel oli meil ainult kolm tundi, kuna õpetajatel oli koosolek.

Hakkasin autosse istuma, kui tunsin kellegi külma kätt oma suu vastas.
Kuulsin tasast häält, mis ütles "Tsss! Ära karjuma hakka nüüd." Pöörasin ümber ja nägin enda ees seismas Davidit.
"David! Kus sa olid?", hakkasin pärima.
"Ole kuss, Lucy ! Tule minuga kaasa, otsemaid," käsutas ta mind, ja tiris mind endaga.
"No oota , ma saan ise ka käia," torisesin ma.
Ta lasi must sõnagi lausumata lahti, ja peaaegu jooksis enda autoni. Jõudnud tema autoni, istusin vastumeelselt autosse ja sõitsin kaasa.

"David, palun, kas sa selgitaksid mulle olukorda,"palusin teda.
"Lucy, anna andeks, aga ma praegu ei saa. Ma ei saa enne rääkida,kui me kohal pole"
"Millest rääkida?" nõudsin võimalikult vihasel toonil.
"Oota ometigi , Lucy !"

Umbes kümne minuti pärast olime metsas. Ta astus autost välja, ja avas mulle ukse ning taris mind taaskord endaga, nii kiiresti et ma pidin peaaegu jooksma.
"Oleme kohal," ütles ta mulle, ise silmadega ringi vaadates.
"Kas saad nüüd rääkida?"
"Jah.. Lucy, lood on nii, et ma olin Bostonis.. Ja noh, ma sain seal midagi teada.. Ning ma väga palun, et sa ei mõtleks et ma olen hull." Noogutasin.
"Sa oled kuulnud midagi nendest tapmistest, meie koolis, eks?"
"Nooh , midagi vist olen jah."
"Vaata.. Ma sain teada, kes seda tegid.. Ja nagu ma ennist ütlesin, siis palun ära pea mind segaseks... Need tapmised olid.. Libahuntide poolt."
"Libahuntide? Kuule , vabandust aga neid ei ole olemas."
"On küll. Ma anun sind, USU mind, " palus ta mind, silmis selline pilk, nagu tahaks ta nutta.

"Olgu, David. Ma usun."
"Ausalt?"
"Jahh. Kas ma võik nüüd koju minna, mul on külm?"
"Muidugi saame."

Teel koju, ei lausunud me üksteisele sõnagi. Koju jõudnud, heitsin voodisse, et mõelda Davidi jutu peale.
"Need tapmised olid libahuntide poolt? See eiole võimalik ju. Neid ei ole olemas. Või on ? Eii . Ma ei saa aru enam," pomisesin endamisi.
Üritasin need mõtted enda peast välja visata ja otsida materjali referaadi jaoks.
Peagi saabusid ema ja isa koos mu vanema venna Richardiga, ning kirjutamine jäi katki.
Esimesena tuli mind vaatama Richard.
"Noh, tervist."
"Jajah."
"Miks nii tusane kohe?," päris Richard.
"Noo, on üks põhjus. Kas sa saaks mind üksinda jätta?"
"Ikka."

Järgmisel hommikul koolis märkasin silti, milles seisis : "R.I.P David."
Ma ehmatasin ja jooksin Ashley juurde.
"Ash, mis toimub ?" pärisin talt otsemaid.
"Ma ei tea... Ma tean ainult seda, et David on surnud ja tal oli sulle kiri.. Näh, võta."
"Aitäh. "

Kõndisin eemale, et lugeda kirja, mille David oli mulle jätnud. Tema lohaka käekirjaga oli kirjas :
"Tore, et see kiri sinuni jõudis, Lucy. Anna andeks mulle palun, et ma ei seletanud sulle piisavalt. Mul on sulle ka üks väike palve.. Palun vaheta kooli ja koli ära. Ma ei taha et sinuga juhtuks sama, mis minuga.
Sa olid mulle õe eest & ma tänan sind selle ees.
David."

Ma tundsin, kuidas pisarad mööda mu põske voolasid.
"Ma luban sulle, ma vahetan kooli ja kolin ära.." sosistasin vaikselt endamisi.
Õpetaja lasi meid ära tundidest, ja ma sõitsin pisaratega võideldes koju.
*

Niih, kommentaarid on oodatud .;)
Loodetavasti meeldis! :)