ma olen tibi (4)

"Valeria, oota! Ma seletan sulle selle siis ära," ütles Johanna ja tiris mind tagasi oma tuppa. Ma jäin huviga seda kuulama.

* * *

"Ma tahtsin talle lihtsalt kätte maksta," lausus Johanna ja vaatas arglikult maha. "Mida? Ma ei uskunud, et selline bitch on üldse olemas!" mõtlesin ma vihaselt.

"Mille eest? Mis ta sulle tegi?" küsisin ma. Johanna vaatas maha ja siis tahtis lihtsalt minema minna. Ma haarasin tal käest ja tirisin ta tagasi istuma.

"Mis ta sulle halba tegi?" küsisin ma veel kord ja vaatasin talle sügavalt silma. Johanna vaatas aknast välja. Ma nägin kuidas tal pisarad voolama hakkasid.

"Tahad ikka kindlasti teada?" küsisi Johanna ja pühkis kiiresti pisarad ära. Ma noogutasin ja vaatasin teda.

"Mmm, kuidas ma seda ütlengi? Ta...ta...," ja ta ei suutnud seda lauset lõpetada, sest ta hakkas jälle nutma. Ma kallistasin teda ja pühkisin talt pisarad ära.

"Mis ta tegi siis?" küsisin ma ikka, sest mind hakkas see juba huvitama. Ta vaatas mulle sügavalt silma.

"Me olime ühel peol. Noh, mina, Stevin ja siis Maris," seletas Johanna. Ma vaatasin teda ja ootasin seda, et ta jätkaks.

"Vabandust, aga ma praegu lihtsalt ei suuda," lausus Johanna ja jooksis minema. "Mis sai nii jube olla, et sellest ei saa nagu rääkida?" mõtlesin ma ja vangutasin pead. Ma tõusin püsti ja lahkusin sealt Johanna toast.

Ma jõudsin elutuppa, kus ema, isa, Jaanus, ja Jane istusid ja rääkisid juttu. Ma läksin ema juurde ja küsisin:"Õuu, sa tead, kuhu Johanna läks?" küsisin ma. Ema vangutas pead. Ma hakkasin välja minema, kuid siis keegi keelas mind. See oli ema.

"Kallis, ära unusta, et sa oled koduarestis," lausus ema ja vaatas mind rahuloleva näoga. Ma vaatasin ema kummaliselt. "Hakkab pihta," mõtlesin ma ja kõndisin edasi.

"Valeria, ega see ei tähenda, kui sa käisid Johannaga koos juuksuris ja poes, siis ma oleks nagu selle koduaresti värgi unustanud," lausus ema.

"Ma olen koduaresti? Unusta see ära! Esiteks, te jätsite mu sinna maale ja teiseks, nüüd tuled sa oma koduaresti jutuga lagedale!" karjusin ma. See ajas ikka tõsiselt närvi.

"Noo aga...," proovis ta midagi seletada, aga mina segasin enda jutuga vahele.

"Ei mingit aga! Ole ise oma koduaresti, kui meeldib!" laususin ma nii rahulikult kui suutsin ja kõndisin lihtsalt minema.

Ma kõndisin ja kõndisin, kuni jõudsin parki. Seal ma nägin ühte tutavat inimest. See oli Johanna, kes istus üksinda pargi kiigul. Ka mina kõndisin tema kõrvale.

"Mis teed siin üksinda?" küsisin ma Johannalt. Johanna ehmus, kuna ta ei olnud kuulnud minu tulekut.

"Aa, tsauuu! Ma siin niisama istun. Ma mõtlesin selle asja üle järele," lausus Johanna ja vaatas ühe kassi poole, kes meie poole kõndis.

"Mis asja üle?" küsisin ma, kuna ma ei saanud hästi aru ja küsija suu pihta ei lööda. Vähemalt nii on vanasõna, aga tänapäeval see enam eriti ei toimi, sest kui ma kunagi Victoria käest midagi küsisin, siis ta vaatas mind imelikult ja ütles:"Sa oled mingi loll vä?" Nagu näete, on meil vääga "sõbralik" perekond.

"No selle...tead küll," ütles Johanna. Ma sain nüüd aru, et mis ta selle all mõtles. Ta mõtles seda vestlust või asja, mille ta enne pooleli jättis.

"Aaa, see!" vastasin ma ja siis me lihtsalt vaikisime. Nii umbes paar minutit. Kuid siis lähenes meile mingi imelik vanamees. Me ei teinud temast väljagi, vaid istusime seal edasi. Ta vaatas meid väga kummalise ja uuriva pilguga, et mul hakkas tõsiselt kõhe.

"Johanna, läheks ära. Vaata seda vanameest seal," ütlesin ma ja näitasin selle vanamehe poole. Johanna ehmus, haaras mul käest ja me jooksime nii kiiresti kui võimalik sealt minema. Seisma jäime alles minu toas. Ma hingeldasime nii, nagu oleks maratoni jooksnud.

"Miks me siia jooksime?" küsisin ma. Johanna vaatas mind. Ta viskas ennast minu voodile pikali. Varsti ta juba magas. "Mõnel oli ikka väga väsitav päev," mõtlesin ma ja vaatasin kella. Kell oli pool kaksteist.

* * *

Lõpp

Autori kommentaar »