3. Elu on alati lühike (2)

Mõtlesin, et jätkan alustatud. Soovitan eelmised osad läbi lugeda, muidu ei saa midagi aru. Tahaks kindlasti teie arvamust!

Eelnevalt:
Jäin seisma ja ütlesin,"Ma olen siin, tule ja võta mind."
Kahetsesin, et seda ütlesin. Ma kuulsin seljatagant krabinat. Järsku pani keegi mulle mingi lapi suu ette. See haises kohutavalt. Pea hakkas ringi käima. Silme ees hakkas virvendama. Peagi kukkusin kokku.
Uus:
Avasin raskelt silmad. Nägin enda ees Chrisi. Tahtsin tema juurde joosta ja kallistada aga avastan, et olin tooli külge seotud. Käed olid tugeva nööriga seljatoele kinnitatud, suu peal oli teip. Christofer vist magas, sest ta ei liigutanud. Olime kahekesi väikses puust ruumis. Mina olin ühel pool seina ja Chris teisel pool. Tahtsin talle märku anda, et olen siin. Püüdsin rääkida aga teip andis edasi ainult mõminat. Hakkasin nutma. Põskede peale hakkasid langema kuumad pisarad. Jäin väsinult saatust ootama. Chris ikka ei liigutanud.
Ootasin, ootasin. Väsimus hakkas tundma. Silmad hakkasid kinni vajuma. Peagi andsin alla ja vajusin unne.
Kuulsin vaikset pominat. Tegin koheselt silmad lahti. Chris oli ärganud. Olin jubedalt õnnelik. Tahtsin tema käest kõike küsida aga ilmselgelt ei saanud ta midagi aru. Natuke rääkisime mõmideses aga siis jättis ta järele ja siis minagi. Kell oli arvatavasti 0:00. Oletasin, et Chris mõtles mida meiega tehakse, kes see on ja muud sellist. Kuna väga midagi teha mul ei olnud, otsustasin silma looja lasta.
Kuulsin häguselt rääkimist, mitte mõminat vaid täiesti normaalset rääkimist. Avasin silmad ja näen DAVIDIT. Sattusin paanikasse. Mida tema siin teeb? Ta hakkas Chrisi vabastama, samal ajal seletas,"Ärge küsige midagi, ma aitan teid. Lihtsalt minge koju, unustage see asi, mis juhtus. Te pole ohus."
Chris ei öelnud midagi, ilmselgelt oli ta paanikas, ma arvasin. Siis tulid nad mõlemad ja päästsid mind. David tõmbas mult suu pealt teibi, see oli jubedalt valus. Hoidsin karjutust enda sees. Ma küsisin Davidilt,"Mis sa siin teed?"
See oli ainus asi, mis hetkel mu peas keerles. Ma tõusin püsti, katsusin enda käsi. Need olid jubedalt valusad, nöör oli sooninud kätesse mustri. Kallistasin Davidit.
"Minge, minge nüüd." hoogustas David.
Ma võtsin Chrisil käest kinni. Ta endiselt vaikis. Hakkasime kerge jooksuga minema. Kuigi mu peas kõik tuikus, võtsin enda viimased jõuvarud kokku ja jooksin ikkagi. Kui parkki sisse jõudsime hakkasin ma kõndima. Olin jubedalt läbi omadega. Vaatasin korraks Christoferi. Ta silmad olid kurbust täis. Sellele mõeldes hakkas mul paar pisarat voolama. Ta jäi seisma, võttis must kinni ja kallistas väga kõvasti, sõnus vaikselt,"Aitäh!"
Seisime seal mõnda aega ja hakkasime edasi kõndima. Terve tee kulges vaikuses. Peagi jõudsime maja juurde, vaikuses hakkasin otsima püksitaskust võtit. Katsusin mitu korda taskuid, peagi jõudis see sõnum mu pähe ja ma sattusin paanikasse. Chris sai minust aru ja vaatas lillepoti alla. Sinna panime me kooli ajal igaks juhuks majavõtme. Christofer võttis sealt võtme. Seda nähes rahunesin ja hingasin sügavalt sisse. Vend avas ukse ja lasi mind sisse. Tänasin teda vaikselt ja võtsin jalanõud jalast. Chris tegi kõike vaikuses. Ma mõtlesin, et ta läheb võtab midagi süüa aga ei. Ta kõndis lihtsalt enda tuppa. Tundsin tast muret ning läksin ise kööki. Tegin tuikudes neli võileiba. Kaks mulle ja kaks Chrisile. Tõstsin tema saiad eraldi taldrikule, panid asjad tagasi külmkappi ja kõndisin taldrikud käes Chrisi tuppa. Tegin vaevaliselt ukse lahti. Christofer lamas voodis. Tema nägu oli täis väsimust, kurbust ja hirmu. Seda vaadates hakkas mul hale. Ma panin taldriku kiiruga kirjutuslauale ja lahkusin vaikuses ta toast. Sulgesin vaikselt ukse ning kõndisin enda tuppa. Viskusin voodile ja sõin murelikult võileivad ja pugesin teki alla. Mõtlesin ja haletsesin selle sündmuse pärast. Davidile oli mul tuhandeid küsimusi, kuid olin talle väga tänulik. Mis oleks saanud, kui teda poleks tulnud? Mis oleks siis, kui ma poleks teda kohanud sellel päeval bussis? Kes see mees oli? Mida ta tahtis? Kuidas Chris sinna sai? Ja kõike veel.
Avasin silmad. Valgus oli väga ere, sest eilsest jäid kardinad ette tõmbamatta. Olin puhanud, arvatavasti oli juba lõuna. Tõusin voodist üles ja koheselt tegin ka voodi ära. Vahetasin ka riided. Panin selga dressipüksid, topi ja kardigani. Kammisin juuksed ja tegin kiiruga lohaka krunni. Kõndisin kööki. Silmitsesin kella, mis näitas 15:26. Olin natuke imestunud, sest tavaliselt ma ei maga üldse kaua. Oli kolmapäev ja koolipäev aga jällegi puudusin. Mõtlesin, et tuleb rohkem kooliga tegeleda ja hinnetele keskenduda. Sõin hommisöögi ära ja puhastasin natuke kööki. Läksin siis enda tuppa ja hakkasin õppima.
Olin päris mitmeid tunde õppinud, kui helises mu telefon. See oli David. Võtsin koheselt telefoni vastu.
"Kas kõik on korras?" küsis David ilma tervitamatta.
Ma kohkusin kergelt, kuid siiski vastasin:"Jah, ma arvan küll."
"Kuidas sa teadsid?", küsisin talt.
Mul oli vaja küsimustele vastuseid.
"Ma ei saa praegu rääkida, saaks kunagi kokku?" küsis David kuidagi rahutult.
"Oleks tore," vastasin ise ka rahutuks muutes.
Tema tujud mõjutavad mind.
"Ma helistan sulle ise kunagi," ütles ta kiiruga ja vaiksemalt, kui enne.
Tahtsin talle vastata aga keegi hakkas Davidiga rääkima.
"Mida sa passid siin laisk lehm? Tööd ka enam ei viitsi teha, sa tead väga hästi mis vaja teha.." Kostus teiselt poolt toru. Oleksin tahtnud kuulata kogu juttu aga ta pani kõne kinni. See kõik oli päris imelik. Millega David tegeles? Mida tal vaja teha oli?
Muutusin selle pealt päris pahuraks. Läksin vaatasin facebooki. Koheselt sisse jõudes, hakkas minuga Nathan rääkima. See sama Nathan, kes tuli just minu klassi ja käis mu vennal külas. Olin väga imestunud.
Nathan- Tere iludus
Mina- vale chat on sul lahti vist
Nathan- ei, ei, sina oled meil ilus siin
Olin kohkunud. Tõesti keegi tahab mind? See tegi mind jubedalt õnnelikuks.
Mina- oh
Nathan- kas sa minuga välja viitsid tulla praegu?
Kargasin natuke mööda tuba õnnelikuna ringi. Kõik mured ununesid selleks hetkeks.
Mina- Tõesti sa tahad minuga linna minna?
Nathan- iga kell. Mis sa teha tahaksid?
Mina- Vali ise.
Nathan- Äkki saaks pargi purskkaevu juures kokku ja seal vaataks, mis edasi saab?
Mina- Sobib, poole tunni pärast?
Nathan- Juba ootan
Panin vestluse kinni. Olin õnnest suremas. Tahtsin tuua kiljatusi aga igaks juhuks hoidsin need tagasi. Kui tõesti keegi tahab ja kutsub ise MIND välja, on see maailma ime.
Panin ruttu teised riided ja tõmbasin ripsmetuššiga kergelt ripsmed üle. Läksin vaatasin Chrisi tuppa. Ta oli arvutis. Ma keksisin rõõmsalt tema juurde. Tema muidugi vaatas mind imeliku pilguga. Võtsin tast kinni ja kiljatasin:"Nathan kutsus mu välja!"
Christofer naeratas mulle ja oli õnnelik mu üle.
"Kas sa kooli lähed homme?" küsisin talt.
"Peaks minema, sest eksamid on kohe," vastas ta ja tal naeratus kadus.
"Õpi jah," ütlesin talle laia naeratusega.
Ma ei lasknud enda rõõmu rikkuda. Keksisin tema toast välja, võtsin käekoti , panin mantli selga, salli kaela ja ketsid jalga. Kõndisin rõõmuga pargi poole.


Jätkan või mitte? Et teada saada, kuna uus osa tuleb, liitu ka minu kambaga!

Autori kommentaar »