1. Elu on alati lühike (6)

Hakkan uut järjekat kirjutama, ei tea kui pikk tuleb ega midagi. Lihtsalt on tulnud tuju kirjutada midagi. Selles järjekas ei tule kuulsusi sisse ega midagi. Avaldage enda arvamust ja muud ka.
1.osa- Elu on alati lühike.

"EMA, EIIIIIIIIIIIIIIIIIII!", karjusin täiest kõrist- nii kõvasti kui suutsin.Pisarad hakkasid voolama, võtsin ta käest kinni ja hoidsin ning püüdsin temaga rääkida. Lasin ta käe õrnalt lahti ning jooksin kööki ja helistasin kiirabisse. Nutuse häälega rääkisin, mis toimus, kus asun ja muud. Nad lubasid ka politsei kutsuda.
Kuulsin, et keegi tuli uksest sisse.
"ISA?", röögatasin ning jooksin esikusse.
Ta nägi ema maas lamamas ja sattus paanikasse. Ta viskas poekotid käest aga samal ajal käis kaks pauku. PÜSTOLIST. Isa kukkus põlvili ja siis pikali, ema ette. Ukse lävel seisis mustas inimene.
"Noo, tere väike lapsuke," sõnas võõra hääl, see oli kare NAISE hääl. Kuidas küll naine suudaks teha sellist õudust? Ta tõstis püstoli minu peale suunates.
Olin paanikas ja ei teadnud mida teha. Mõne sekundiga käisid mälestused mu peas läbi ja siis ma mõtlesin, et mul polegi enam põhimõtteliselt kedagi ainult vend. Ma seisin killeri vastas, aeglaselt sonisin,"Tee seda."
Ta hakkas päästikule vajutama. Kuulsin hõredalt vilkurite häält, autode pidurdamist. Killer vajutas päästikule. Olin surmaks valmis aga pauku ei tulnud. Tegelikult tuli, lausa mitu aga mitte sellise häälega nagu eelnevalt. Avasin silmad, vaatan paaniliselt ringi. Killer langes mu isa peale. Politseid jooksid sisse. Killeril oli 5 kuuli seljas, lamas maas, mu ema ja isaga. Järsku tundsin nõrkust ja vajusin põrandale~lebasin minestunult põrandal.
Avasin silmad, hingeldasin, tundsin higi üle keha. Pühkisin pisarad ning proovisin rahuneda.
"See oli kõigest uni, kõik on möödas Beth," rääkisin endaga.
Tõusin voodist üles, tekk ümber ja padi käes. Kõndisin enda toast välja kõrval tuppa, enda venna juurde. Avasin vaikselt ukse ning küsin sosinal,"Chris, kas ma võin tulla?"
Kuulsin pobinat jaatava vastusega. Kõndisin tema voodi juurde, asetasin padja tema kõrvale, viskasin tema kõrvale pikali ja panin teki peale.
"Nägid jälle und?", küsis ta uniselt mulle otsa vaadates.
Ma noogutasin. Ta võttis must kinni ja nii olime vaikuses. Peagi uinusin.
Kuulsin ähmaselt liikumist ning avasin vaikselt silmad. Eredad leegid tungisid silma. Silmi kissitades nägin, et Christofer pani end kooliks valmis.
"Kui sa soovid, võid koju jääda unimüts," ütles ta lahkel olekul.
Aimasin kohe, et tal juhtub täna midagi, muidu poleks ta selline.
"Ma vist jään täna koju, mul kõht ka valutab natuke," vastasin Chrisile.
Tegelikult ma teadsin, et kõht valutab ainult sellepärast, et mul on kõht mega tühi.
Christofer Miller ehk lühemalt Chris, on mu vend, kes on minust kaks aastat vanem. Ta käib 12.klassis ja mina 10. klassis. Mu nimi on Bethany Miller, lühidalt Beth. Me elame peale meie vanemate surma koos tädiga- isa õega. Kui tegelikkuseks jääda, siis siiski ta käib mingi nädalas korra meid vaatamas. Ta on üsna noor ja ei saa vist väga aru hoolt kandmisest. Ta läks enda mehe juurde elama, kuna ta ei viitsinud meiega olla. Tegelikult nii ongi parem, sest ta oligi minu ja venna jaoks ainult koorem. Meie vanemad surid 2 aastat tagasi, sügisel. Täpselt nii nagu unenägudes. Peale vanemate surma ma totaalselt muutusin iseloomult.
Ootasin kuni Chris kodust kooli läks. Ma tõusin voodist, tegin voodi ära ning viisin enda teki ja padja enda tuppa. Sealgi tegin voodi korda, sest ma olen puhtuse armastaja. Kõndisin kööki ja tegin endale hommikusöögi. Sõin laua taga ära ning pesin nõud. Valasin tee tassi, maitsestasin ja kõndisin diivani juurde. Lülitasin teleka sisse taustaks ja võtsin telefoni. Twitteris kõik klassiõed põhimõtteliselt tweetisid uuest poisist meie klassis, mingi, et ta on nii seksikas vms. Ma teadsin, et ta tuleb ja sellepärast ka ma kooli väga ei tahtnud minna, kuna meie klassi on tulnud väga palju uusi poisse ja siis ma olen üritanud muljet avaldada ja nendega suhtlema hakata aga ilmselgelt jään naerualuseks ja mind hakatakse mõnitama. Sellepärast ma ei tahagi enda klassi uusi inimesi enam. Absoluutselt igakord hakkab siis minu mõnitamine pihta, nüüdsest hoian uutest ainult eemale. Telekast hakkas tulema üks hea film, niiet jäin seda vaatama. Kuna väsimus oli nii suur jäin poole filmi peal magama.
Käis ukse pauk, kuulsin tüdruku häält. Tegin koheselt silmad lahti, ning tõusin diivanilt. Olin õnnelik Chrisi üle, kes oli leidnud jälle endale kellegi. Ma sulgesin teleka ning läksin vaikselt enda tuppa. Vahetasin tudud ära, kell oli juba 4 läbi. Tahtsin teada kes see tüdruk on, niiet läksin Chrisi tuppa. Avasin ukse ja näen blondide juustega, jubedalt meigitud tütarlapse Melissia. Muutusin totaalselt vihaseks. Chris vaatas mind kohkunult ja preili beibe vaatab mind irvega. Sulgen pauguga ukse ja kõnnin rahutult enda tuppa. SEE TÜÜP ON MINU KLASSIÕDE, kes absoluutselt mõnitab igat möödujat. Põhimõtteliselt ma vihkan teda. Taskus hakkas telefon põrisema. Olin uue sõnumi saanud. Vaatan, et Chris kirjutas, "mis on?" Saatsin talle sõnumi vastu,"vaata kellega sa koos oled väärakas!!" Viskasin telefoni vihaga voodi peale ja läksin kööki vett jooma. Sel hetkel kargas mulle pähe geniaalne mõte. Kuna ilmselgelt olid Melissial kontsakingad. Läksin siis esikusse nuga käes, võtsin vaikselt ta kontsakinga kätte ja lõikasin ühe kontsa pooleldi katki. Sättisin siis selle samale kohale ja jäin tema minekut ootama. Ise otsustasin minna linna kuhugi sööma, sest kodus polnud väga midagi söödavat.Vahetasin riided, kammisin juuksed ja panin peale ripsmetušši. Panin asjad kotti. Kuulsin Christoferi ja Melissia häält esikust. Lahkusin enda toast ja nägin, et nemadki lähevad kuhugi ära.
"Kuhu te siis lähete?" küsisin nõmetsedes.
"Kinno, kuhu ise?" vastas Chris rõõmsalt.
Melissia hakkas enda kingi jalga panema. Ma hakkasin enda ette naerma, lohistasin kiirelt enda ketsid jalga ja lahkusin enne neid.
"Pane uks lukku, ma lähen linna!" hõikasin uskest välja minnes. Hakkan kiirel sammul bussika poole kõndima, sest äkki võib Chris mulle järgi joosta, kui teada saab, et mina tegin midagi sellist tema "armsale" tüdrukule. Peagi kuulsin kiljatust, vaatasin taha ja näen murul lebavat Melissiat. Hakkasin täiest kõrist naerma. Christofer kohe läks kukununnutama teda... Jõudsin peagi bussikasse, kesklinna sõidab bussiga umbes 20 minutit. Kesklinnas on igast poed ja söögikohad. Olin kindel, et Chris ja Melissia tahtsid samale bussile jõuda. Buss oli juba kohal, nii et läksin ruttu bussi. Istusin eelviimasesse pinki. Nägin, et Chris kiirustas Melissiaga aga ilmselgelt jäävad nad maha. Buss hakkab liikuma. Ma lehvitasin neile aknast ja näitasin keskmist sõrme, see oli ainult Melissiale mõeldud.
Jõudsin koju, raske toidukott käes. Avasin ukse ja hõikasin,"Chris tule aita asjad ära panna!" Kuulsin samme.
"Miks sa nii tegid? Ma tean, et see olid sina. Sinu pärast on meie vahel kõik läbi," sõnus Christofer pahuralt.
"Ou mees, ma päästsin su elu praegu," ütlesin talle naljatades.
"Kas sa nägid kuidas ta kukkus?" küsisin ja hakkasin seda meelde tuletades täiest kõrist naerma.
Alguses oli Chris solvunud ja siis nägin tema näol irvet.
"Nagunii oleksite maksimum 3 päeva koos olnud," ütlesin ning kõndisin kööki.
"Ta on player, ta mängib poistega, kui sa aru pole saanud,"
"Ta ütleb, et ta on muutunud aga ilmselgelt mitte,"
"Te poisid olete ikka päris pehmod, kui seda uskuma jääte,"
Naersin vaikselt enda ette. Chris oli veits solvunud mu peale aga ma tean, et varsti ta unustab selle.
"Kui sa süüa tahad, tee ise midagi, sest ma käisin ise söömas," ütlesin ja kõndisin enda tuppa.
Tegin arvuti lahti, läksin vaatasin õppimist ning hakkasin õppima. Järgi õppimine on minu jaoks lihtne, sest saan igast asjast päris hästi aru. Matemaatika ülesannet tehes kuulsin poiste hääli esikust. Lõpetasin 10 minutiga õppimise ning läksin elutuppa. Nägin diivani peal nelja poissi, kes vaatasid mingit filmi. Läksin istusin vabale kohale tugitoolis ja teretasin külalisi. Üks oli tema parimsõber John, kes on Chrisi klassivend, siis oli üks 11. klassist Paul ja üks mingi uus. Seadsin end mugavalt istuma ja hõikasin Jonhile,"Viska krõpsupakk palun siia."
Peagi lendasid mu lemmikkrõpsud minu sülle. Nad olid harjunud, et ma olen ka koos nendega, sest meil on vennaga nii- sinu sõbrad on ka minu sõbrad ja minu sõbrad on ka sinu sõbrad. Asi on ka selles, et minu juures ei käigi keegi ega ma ei suhtlegi kellegiga, niiet sellest lausest kehtib ainule esimene pool. Peagi kuulsin sosistamist "kes ta on?". Ilmselgelt küsis seda uus tüüp.
"Tema on Bethany ja tema on Nathan," rääkis Paul valju häälega.
Noogutasin ning süvenesin filmi edasi. Tundsin aegajalt pilke endal, mis päris häiris mind.
Ärkasin äratuskella peale. Sellel ööl ma ei näinud unenägusid, mis oli suureks kergenduseks. Täna otsustasin kooli minna. Pikutasin veel kümme minutit voodis, siis oli aeg tõusta. Loivasin püsti, tegin voodi ära. Sättisin end valmis ja panin riidesse. Panin ka eilsest õppimisest jäänud asjad kotti ning hakkasin kööki kõndima. Chrisi polnud kusagil kuulda, otsustasin tema tuppa vaatama minna. Avasin ukse, Christofer lamas ikka voodis.
"Noh, kooli tuled?" küsisin.
"Mis asja, mis kell on?" küsis ta uimaselt.
"Umbes kaheksa minuti pärast läheb buss," vastasin.
Kuulda oli ainult mõnda vandumist ja siis läks tal asi kiireks. Lahkusin ta toast ning läksin võileiba tegema. Tegin kiirelt võileiva ning hakkasin sööma. Chris oli valmis jõudnud, panin ühekäega ketsid jalga, kõndisin uksest välja. Chris pani ukse lukku ja me hakkasime kiiresti bussikasse kõndima. Sõin kolmveerand võileivast ära, ülejäänud andsin Chrisile, et ta nälga ära ei sureks. Jõudsime viimasel hetkel bussi peale nagu tavaliselt. Christofer läks Pauli kõrvale, mina läksin vabale kohale üksi istuma. Kooli sõidab umbes 10 minutit. Kohale jõudes kõndisin garderoobi, panin kevadmantli kappi ning sättisin ketside asemel baleriinad jalga. Sulgesin kapiukse ning viskasin koolikoti üle õla. Kõndisin rahulikult klassi. Kõndisin nagu tavaliselt eelviimasesse pinki, akna äärde. Istusin väsinult pingile ja hakkasin klassi silmitsema. Järsku nägin..

Kas on üldse mõtet jätkata? Teie arvamust oleks tore kuulda;)

Autori kommentaar »