3. Nobody's perfect (3)

Uus osa siis ;)

Eelmises osas:
Kell oligi juba nii palju,et minema hakata. Kool asub kuskil kilomeetri kaugusel ja pidi jala minema. Ema tuli ka kaasa. Kell 9:00 hakkab aktus aga enne seda pidin ma direktori kabinetist mingid paberid ja värgid võtma.
--
Kõndisime vaikuses.
"Ema, miks telekas tööle ei lähe," küsisin talt.
"Sellel ei olnud juhet sees," ütles ema itsitades.
"Ma kuulsin, kui sa jamasid sellega aga ma panin eile juba ta voolivõrku,"
"Ahah, no nii lo.ll ka ma olla ei saa," ütlesin.
Edasi oli ainult autode hääl, kes kõik tööle tahtsid jõuda. Jõudsime kooli juurde. Kool oli hästi suur ja ilus, suhteliselt uus tundus ka. Astusime emaga sisse. Edasi minnes nägime koridori, kus olid ruumid. Arvasime ,et seal võib direktori ruum olla. Ja ilmselgelt oligi. Koputasin uksele ja kuulsime seest naise häält, kes hüüdis meid sisse. Ema tegi ukse lahti ja me läksime sisse. Minu imestuseks oli direktor väga noor naine, mitte mees või keegi.
"Kas sina oled Melissa Gozer?" küsis ta lahkelt.
Ma ainult noogutasin.
"Siin on majaplaan, kapivõti. Tunniplaani ja muu saad peale aktust, kui lähed klassi number 239," ütles naine lahkelt.
"Nägemist," ütlesin mina ja ema koos.
Astusime uksest välja ja ma sulgesin vaikselt selle.
"Sa hakkad minema siis?" küsisin.
"Peaks jah, anna asjad ma viin koju," ütles ta.
"Kapist ei taha midagi?" küsis ema.
"Mul ei ole ju rohkem midagi, niiet ei," ütlesin.
"Sau, ütlesin.
Ta vastas samaga. Seina peal rippus kell. Aktuseni oli 20 minuit aega. Mõtlesin ,et uurin koolimaja nii kaua. Kõndisin koridori lõppu , kus läks trepp üles. Trepp läks veel edasi aga ma läksin 2.korrusele. Tahtsin teada, kus on see klass kuhu ma pärast minema pean. Kõndisin mööda pikka koridori, vaadates klasside numbreid. Peagi leidsin õige klassi. Vaatasin veel ringi ja suundusin siis aula poole. Kõik hakkasid kogunema. Mõtlesin ,et lähen ka siis juba. Istusin kuskile keskele vabale kohale ja ootasin... Kui aktus hakkas jäid kõik vait. See sama direktor tuli rääkima. Tervitas tervet kooli ja rääkis mis juhtunud on ja nii. Aktuse lõppetes tormasid kõik välja ja siis ukse juurde tekkis pikk järjekord. Ma sain suhteliselt ette, niiet ei pidanud kaua ootama. Aula oli 2.korrusel, niiet ma pidin ainult õige koridori üles leidma. Nägin läbi klaasukse ,et seal oli klass number 230. Läksin koridori ja otsisin siis enda klassi. Koputasin ukse peale ja asutsin siis sisse. Enamused olid klassis. Õpetaja kutus mind enda juurde. Klassi astusid veel viimased ja siis hakkas ta rääkima. Ma pidin end natuke tutvustama ja siis võisin endale koha valida. Nägin vabat kohta viimases reas. Istusin sinna. Õpetaja jagas tunniplaani kätte ja kooli päevikud. Siis võisime minna. Enda klassi teisi õpilasi ma väga ei vaadanud, kuna süvenesin liialt õpetaja juttu. Tõusin tooli pealt püsti ja hakkasin kodu poole kõndima.

-hommikul, 2.september-

Läksin kööki, sõin hommikuhelbeid ning tegin #!?!#od. Ema oli ka üles tulnud.
"Emps, kas sa viitsiksid aidata mul riideid valida?" küsisin talt.
"Muidugi," vastas ta loomulikult.
Läksime minu tuppa.
"Ma arvan ,et ma panen teksad ja mingi särgi," ütlesin.
"Okei, vaatame mis sul siin on siis," vastas ta.
Ta võttis tumesinised teksad ja beežika särgi, kus oli igasuguseid värke peal.
Nõustusin ta valikuga ning saatsin ta toast välja. Panin riided selga, otsisin välja oma koolikoti, kuhu panin tühjad kaustikud, pinali ja muud asjad sisse. Pesin hambad jne... Kammisin juuksed ning proovisin teha krunni, mis tuli ilus välja. Panin sokid jalga ja võtsin uued ketsid karbist välja ning viisin esikusse. Vaatasin kella, peagi oli 7:40, niiet hakkasin minema. Ema tuli esikusse, kallistas mind lampi ning ütles:" Sa näed nii ilus välja." Tänasin ning võtsin tagi, pani selga ning lehvitasin ukse peal. Hakkasin kooli poole liikuma. Panin asjad enda kappi, vahetus jalanõud võtsin kotist välja ning panin jalga. Võtsin kotist veel majaplaani ning otsisin enda eesti keele klassi numbrit. Klass asus 2.korrusel. Garderoobist väljudes oli kohe ka trepp, niiet läksin sealt 2.korrusele. See oli see sama klass, kus ma eile käisin. Ilmselgelt annab meie klassijuhataja eesti keelt ja kirjandust. Koputasin viisakusest uksele ning astusin sisse. Istusin samale kohale, kus eile. Olin nii täpselt ajastanud, kohe kui kohale jõudsin helises kell. Kuulasin süvenedunult õpetaja juttu. Ta rääkis mis me tegema hakkame sellel veerandil, jagas õpikud kätte. Üle jäänud tunni ta ka rääkis, kuna ei hakanud veel õppekavaga pihta. Järgmises tunnis rääkis ta, mis kirjanduses teeme jne... Kolmas tund oli matemaatika. Samamoodi jagas õpetaja õpikud ning rääkis mida tulevasel aastal tegema hakkame, mis eksamid toimuvad jne... Koguaeg aind süvenesin õpetaja juttu. Polnud huvi vaadata enda klassi- millised nad välja näevad janii. Neljas tund oli loodusõpetus. Seal oli kõik sama moodi. Peale loodust hakkas söögivahetund. Klassist väljudes, järgnesin teistele ,ei viitsinud võtta majaplaani välja. Lõpuks jõudsime sööklasse. Seal oli rootsi laud (on pandud asjad ette ja saad võtta nii palju kui ise tahad edasi liikudes) ja loomulikult järgnes ka järjekord. Pidin ootama kuskil 10 minutit ja sain lõpuks toitu võtta. Söögiks võtsin makarone, kartulisalati, moonirulli ja mahla. Seal oli veel paljusid asju aga rohkem ei tahtnud. Nägin akna all tühja lauda, otsustasin sinna ruttu minna, kuna kõik teised lauad olid kinni ja ma poleks saanud istuda. Isutsin sinna ja hakkasin sööma. Järsku keegi ehmatas mind jubedalt.
"Hei, kas ma võin siia istuda?" küsis kena häälega tüdruk.
"Ja," vastasin vaadates talle otsa.
"Ma olen Sophie, sinu klassiõde," vastas ta.
"Ma olen Melissa," ütlesin.
"Jah, ma tean," ütles Sophie rõõmsalt.
"Otsustasin sulle seltsi tulla, tundusid ükskik,"
Ma ei osanud midagi vastata, naeratasin lihtsalt talle vastu.
"Mis su telefoni number on?" küsis ta.
"Mul ei ole telefoni, veel. Varsti peaksin saama," ütlesin.
"Sul ei ole telefoni, on see nali ikka, eks?" küsis ta pool karjudes ja naljaga võttes.
"Ei ole nali, kas kõikidel teistel on siis?" küsisin ettevaatlikult.
"Ja muidugi on kõigil, keegi ei saaks hakkamagi ilma selle vidinata," vastas ta.
"Aga kas sul facebook, twitter, instagram ja midagi sellsit on?" küsis ta nüüd.
"Ei, mis asjad need on üldse?" küsisin kartes mida ta vastab.
"Hahahahha," hakkas ta jubedalt naerma.
Tema olemust vaadates, ei hoolinud mida teised arvavad temast.
"Kas seal saarel oli nii hull lugu siis?"
"Okei, sa pead täna minu juurde tulema ja homme lähme ostame sulle telefoni ja arvuti," ütles ta mulle.
"Kas mul on valikut?" küsisin.
"No kui sa ei taha, siis sa ei pea tulema," ütles ta kurvemalt.
"Muidugi tulen," ütlesin rõõmsalt, sest olin õnnelik ,et keegi tahab minu sugusega olla.
Rääkisime terve söögivahetunni. Ta ütles veel mulle kellega täpsemalt mitte suhelda janii. Täpselt nagu Kristy- ma mõtlesin. Peale kooli, läksime veel minu juurde, kuna pidin ka emale teatama minekust Sophie poole. Koju jõudes polnud kedagi kodus. Tegin enda koduvõtmega ukse lahti ning läksin kööki vaatama. Seal oli kiri: Hei, ma pidin linna minema, tulen 5 ajal koju. Sinu emme. Naeratasin kirja peale ning otsustasin kirja tagasi kirjutada. Kirjutasin samale paberile: Sauki, ma läksin enda sõbra Sophie juurde, ma arvan ,et jõuan 18:00 ajal. Tegin südame lõppu ning hakkasime Sophie juurde minema. Sophie elas minu majast 500 meetrit edasi. Mis oli minu jaoks väga lähedal. Kõndisime sinna. Ta elas oma majas , mis oli parajas suuruses ning hästi kena. Läksime sisse. Panime jalanõud ukse taha ning läksime kööki, köögis oli tema väike vend, kes oli ka koolist saabunud. Ültesin tere ja ta vastas samaga.
"Õuna tahad?" küsis Sophie.
"Kui on siis ikka," vastasin.
Ta andis mulle suure punase õuna ning võttis ka endale.
"Lähme minu tuppa," ütles ta ning hakkas trepist üles kõndima.
Läksin tema järel.
Jõudsin 18:12 koju. Ema oli jube mures. Ta hakkas küsimusi kohe esitama.
"Miks sa hiljaks jäid?"
"Vabandust, unustasin koguaeg kella vaadata," vastasin.
"Mis selle sõbranna nimi on, kas ta on sõbralik?" küsis ta kohe edasi.
"Sophie, hästi sõbralik ja tore inimene. Muide me lähme homme poodi. Ta aitab mul telefoni ja arvutit osta. Sophie ütles ,et ilma nende asjadetta on väga raske linnas elada," rääkisin.
"Okei, nõus. Ma tõin sulle ühe asja," ütles ema.
Ma olin imestunud ,et ta kohe nõustus ostmis värgiga ja küsimused nii ruttu lõpetas. Ta tõi mingi raamatu roosade kaantega, kus oli lukk küljepeal.
"See on päevik, sinna saad kirjutada oma tundeid, mis on juhtunud ja kõike sarnast. Hoia seda salajas," rääkis ema.
"Miks mul seda vaja on?" küsisin.
"Lihtsalt, paljudel tüdrukutel on selline asi olemas. Ma lähen nüüd süüa tegema," ütles ema ja lahkus.
Ma kõndisin enda tuppa. Avasin kile seest päeviku. Seal oli võti ka. Tegin võtmega päeviku lahti. Vastu vaatas tavalised valged tühjad lehed. Otsustasin veel mitte täita seda. Sulgesin raamatu ning panin sahtlisse.

Kas jätkan üldse?

Autori kommentaar »