1. Nobody's perfect (4)

Alustan siis uue järjejutuga üle pika aja, otsustasin mk tulla tagasi natukeseks. Selles ei ole 1D ega JB ega ühtegi kuulsust. Algus võib tunduda imelik ja igav aga jamh peaks minema huvitavamaks ;D Muutsin ka enda nime ära, olen endine SiiliPoeg
---

„Miks sa oled koguaeg selline, närvis? Sa kardad midagi öelda ema. Ma tunnen sind- sa ei oska selliseid asju varjata,“ ütlesin ma tundetult, kuna see närvilisus on kestnud terve päeva.
„Me kolime,“ ütles ema rahutult ja järsku.
„Mida?“ ütlesin ma hämmeldunult.
„Miks?“
„Kuna?“
„Ma pole käinud pea 2 aastat maa peal, koguaeg olnud siin saarel ja ma tahan ära minna?,“ ütlesin ma vihaselt.
„Ma ei lahku siit ema, saa aru,“ ütlesin ma ja kõndisin vihasel sammul majast välja. Kuulsin veel, kuidas ema karjus mu nime veel- Melissa! Melissa Gozer…
Kõndisin ATV juurde, süütasin masina, sättisin end istuma ja vajutasin pedaali. Ma sõitsin oma lemmik kohta mere ääres, kus inimesed ei käinud. Seal on lambad ka enamasti. Sellel saarel on kuskil 100 piires lambaid. See koht oli maja juurest umbes 4 kilomeetri kaugusel.
Tuul, külm tuul, mis sasis mu juukseid kiiresti sõites. Poole tee peal nägin ma turiste. Tegin oma näo rõõmsaks selleks ajaks ja ütlesin tere. Nad vastasid samaga. Ma elan ühe väikese saare peal mis on 9 kilomeetrit pikk ja 3,400 kilomeetrit lai- ehk siis väike saar. Sellel on püsielanikke umbes 20. Saar asub suurbritannias, Londoni lähedal. Turiste käib suhteliselt palju. Ma parkisin ATV sellest kohast eemale ja edasi kõndisin jala läbi roostiku ja muude taimede kuni jõudsin siis mere äärde. Seekord oli seal 4 lammast ja üks oli alles väike. Läksin nende juurde, tegin pai ja sügasin neid. Kui mingid võõrad inimesed tulevad jooksevad nad ära ,sest nad kardavad. Ma istusin liivale, jalad ulatusid vette. *Ma pean minema linna, mida ma ei tunne, tundmatusse kooli, inimeste juurde* mõtlesin ma. Ma pean minema mul pole valikut aga ma teen seda ainult ema pärast. Isa läks meie juurest 4 aastat tagasi ära, sest tal sai saare elust kõrini ja kuu aega hiljem suri ta auto õnnetuses. Istusin veel seal päris kaua aega mõeldes…

„Kuna me lähme?“ küsisin emalt, kui koju jõudsin.
„Sinu sünnipäeva õhtul,“ ütles ema kartvalt kuidas ma reageerin.
„Ahsoo siis, minu sünnipäeval. Milline tore kingitus ja veel HOMME,“ ütlesin ma nähvaval toonil ja läksin enda tuppa magama.

Ma ärkasin üles, kell oli umbes 6:30. Täiesti tavaline minu jaoks. Panin end riidesse- tänase päeva puhul panin peo kleidi selga. Olin ema peale vihane veel aga ma ei näidanud seda välja. Kõndisin kööki ja tundsin kuidagi teistsuguse söögi lõhna.
„Tere hommikust kallike, palju õnne sünnipäevaks!“ ütles ema lahkel toonil ja tuli mind kallistama.
„Ma tegin pannkooke erilise päeva puhul,“
„Aitähh,“ ütlesin ning istusin söögilaua taha. Ema tõstis suure portsu taldrikule ja ma hakkasin sööma.
„Külalised tulevad 13:00, pane end valmis„ ütles emps ja hakkas ka pannkooke sööma. Sünnipäev ei tähenda mulle midagi, sellel päeval saab vähemalt teistsuguseid toite.
„Kui sa tahad võiksid anda kanadele süüa, kui ära sööd,“ ütles ema.
„Ikka,“ ütlesin rõõmsalt, kuigi tegelikult ma ikka väga ei viitsinud. Sõin pannkoogid ära mis olid väga väga maitsvad, hea seegi. Ma panin kroksid jalga ning läksin maja taha, kus olid kanad aias. Muidugi läksin kleidiga aga vahet ei ole. Võtsin aia tagant selle ämbri kus terad olid sees. Söötsin nad ära ja läksin tuppa riideid vahetama, sest tahtsin ujuma minna. Ma panin bikiinid selga ja riided peale, käterätik kaela ning läksin ATV’ga küla maja juurde (saare kogunemis paik). Tavaliselt on alati keegi seal. Kohale jõudes polnud ilmselgelt kedagi tuttavat seal. Ainult mõned turistid, kes sõid jäätist (küla majast sai osta). Natuke solve oli aga teha pole ,et telefoni pole ega midagi. Otsustasin ,et lähen üksi siiski randa. Saart ümbritseb koguaeg liivarand- mis on väga hea. Läksin kõige lähemale olevasse ja n.ö kõige populaarsemasse. Parkisin ATV ära ning kõndisin randa. Minu õnneks oli seal üks mu sõber oma emaga. Minust aasta noorem poiss. Me saame hästi läbi. Ta lehvitas mulle mere vees ja kõndis mulle vasta. Lehvitasin tagasi. Kui oli ta minu juures tegi ta käed suurelt lahti (meelega) ja hakkas mind kallistama aga ma jooksin ta eest kiljudes minema, kuna taipasin mis ta teha tahtis. Ilmselgelt jooksis ta mulle järgi ja oli ka kiirem niiet ta kallistas mind selja tagant oma märja kehaga. Jube.
„Palju õnne!“ ütles ta itsitades.
„Tänud märg tüüdo,“ ütlesin.
Ta nimi on Mark. Saarel teavad kõik enamuste sünnipäevi. Mark hakkas juba tagasi vette kõndima. Ma tõmbasin särgi ruttu üle pea ja püksid jalast ning jooksin ta järel. Vesi oli ikka külm aga ma lihtsalt jooksin täiega sisse, vett pritsis igale poole. See oli väga mõnus adrenaliini laks. Margi ema tuli minu juurde ja kallistas öeldes: „palju õnne!“
Ma tänasin teda. Me kõndisime kaugemale ,sest seal oli vesi alles põlvini. Tahtsin ujuda niiet läksin nii kaugele, kuni vesi oli rinnuni. Rannaliiv paistis juba väga kaugel olevat. Mark kõndis minu järel. Sukeldusin vette ja ujusin vee all natuke kaugemale Margist. Kui vee pinnale tulin olin ma ta selja taga. Täiuslik hetk, ma hüppasin talle selga ja me kukkusime koos vette. Ma põrutasin oma puusa natuke ära aga elab üle. Vesi läks ka ninna. Mark oli segaduses. Otsustasin jooksma hakata kuna ta teeb kindlasti midagi mulle tagasi- teades teda. Juba selja taga kuulsin jooksmist. Hakkasin kiljuma.

Me hullasime veel seal päris kaua, kuni hakkas mul külm. Tulin veest välja ja kuivatasin end ära. Margi ema oli vahepeal ära läinud, kuna ta ei viitsinud oodata. Ma arvasin ,et varsti hakkab pidu pihta nii et ma kiirustasin. Mark sama moodi. Toppisin kiirelt riided selga ning läksin ATV’ga koju.
Koju jõudes oli kell alles 11:23. Muigasin, panin oma riided kuivama, kuivatasin natuke juukseid ning hakkasin pakkima. Pakkida polnud palju, kuna mu pole üldse palju asju…

-peale pidu-

Rahvast oli palju ja süüa sai ka palju. Olin rahul ja kingitustega ka- midagi erilist ei olnud. Tunni aja pärast lahkub paat (mahub 19 inimest ja isejuhtiv). Juba. Panin veel viimased riided kohvrisse ja võtsin muud vidinad. Vähemalt ei tule mööblit vedada, kuna korteris #!?!#õik olemas olema- nii ütles ema. Kuna mul sai kõik pakitud, läksin emale appi. Tal on kõik söögi tegemi asjad ka vaja kotti panna ja muu. Maja jääb mu ema poolsetele vanaemale ja vanaisale, kes praegu ka meiega elasid või elavad?. Need asjad, mis mu ema ära viib ostavad nad ise uued, niiet probleemi pole. Kolimise puhul on kõige jubedam minu arust: korteris elamine!, inimesed, kool ja eksimine. Ma vaatasin veel maja üle, mõeldes ,et jään ju seda igatsema. Aga ma tulen ikkagi vaatama seda paika varem või hiljem.
„Melissa, tule nüüd. Hakkame minema,“ hõikas ema.
Võtsin oma kohvri ja hakkasin majast välja viima. Vanaisa viis meid ära. Tõstsime kotid sisse ja istusime masinasse. Vanaema tuli ka loomulikult saatma. Sõit läks kiiresti, hoidsin vaevu pisaraid…
Paat läheb 15 minuti pärast juba ja mina kallistamas oma sõpru ,kes saatma olid sadama jõudnud. Üks tüdruk 15 aastane, Mark- rohkem lapsi saarel ei olnud. Kotid olid laevas. Rahvast ka ei sõitnud linna, paar üksikut ainult, kellega ma ei suhelnud.

-Londonis-

Esimesed sõnad: „Wow, nii suur.“ Ma pole käinud kuskil 5 aastat linnas sees, ainult linna ääres, kus kõik on palju väiksem. Korter asub meil kesklinna lähedal. Kõik poed, majad, mis on hiiglaslikud ja suuuured. Sõitsime taksoga, mina aknast suu ammuli välja vaatamas. Inimesi on ka jube palju ja kõigil on kiire... Kõik on vastupidi. Mu ema oli paadis öelnud ,et ta ostab auto ka mõne päeva pärast. Vähemalt siis ei pea selles ebameeldiva haisuga taksos sõitma või bussides. Märkamatult olimegi korteri ees. Mis oli hiljuti ehitatud- vähemalt tundus, kuna mõned mida ennem ma nägin olid vanad ja kätki. Taksojuht aitas asjad maha tõsta. Me elasime 2. korrusel. Tassisin kõigepealt enda kohvrid meie korteri ukse taha ja siis aitasin ema asjad, kuna tal läks kauem aega. Kõik kotid olid ukse ees ja ema otsimas korterivõtmeid. Ta tegi ukse lahti ja lasi mul sisse minna. Ema oli seda näinud juba aga mina mitte. Olin elevil. Astusin paar sammu silmad kinni. Avasin rahulikult oma silmad.
Kõik oli nii moodne, uus, teistsugune, võõras…
----

See oli siis esimene osa. Arusaama peaksite ise ja kas on üldse mõtet jätkata? Kuidas meeldis? Küsida võite ka kui on küsimusi.
Kui tahad lugeda mu teisi vanu järjekaid siis pane autoriks SiiliPoeg kuna mu uue nime alt ei tule vanu;)

Autori kommentaar »