''Öeldud lause'' 2.osa (2)

''oleksin pidanud aimama'' pomisesin nina alla , kui uksest sisse astusin . Kohale kepsles Samantha , ning haaras õrnalt mul käest . Tirisin selle ta peost .
''Mida sa tahad ?'' venitasin metsikult .
''Kõik on okei , '' kinnitas ta . ''Ma tahtsin sulle lihtsalt midagi rääkida .''
Tema näoilmest võis lugeda , et ta on väga rahulik .
''Okei . '' otsisin silmadega midagi , et ei peaks Samile silma vaatama . ''Sellisel juhul tahan ma Emmat tagasi . Mu vanemaid [i]ka .''
Samantha kergitas imestusest kulmu . Aga oli ju nii . Minu elust oli kõik välja veetud . Ta lihtsalt ei tunnistanud seda tõeks .
''Su vanemad on kontserdil , Emma jooksis Kewi eest ära , nagu iga kasski . ''
''Räägi juba või ?'' küsisin kannatamatult .
''Tule.'' ütles ta ja tiris mind kaasa . Lasin end tal kaasa vedada . Tee viis külalistuppa , mis oli praegusel hetkel omandatud Kewi ja Sami poolt .
''Nii .'' ta pani mu toolile istuma . Kuulekalt vaatasin teda . Kui juba , siis juba .
Vana hall tapeet seinal , oli paaris kohas seinal ära rullunud . Silmitsesin seda pikalt-pikalt , kuni lõpuks vaatasin Sami vesistesse silmadesse . Mu süda sulas hetkega , ning suutsin kaasa tunda .
''Mis on ?'' küsisin temalt . Ta korra tõmbas ninaga ja ohkas .
''Kew ei kuula mind enam . Ei üldse . Ei mõista mind , ei räägi minuga peaaegu et üldse'' ahastas ta ühe korraga .
''Millest see tulla võib ?'' küsisin ainult .
Vaikus . Ja siis mu süda kivistus taas . Vahet pole .
''Ma lähen , '' ütlesin , ja astusin uksest välja .

Autori kommentaar »