"Kohtume pööningul" #33 (13)

Hehhee, see kord eelmise osa meeldetuletust ei pane, sest see lihtsalt ei sobi, kui pole meeles, mis eelmises osas juhtus, siis mine otsi see üles ja loe uuesti läbi ;P

VIIMANE OSA:

..............................
Avan silmad. Kõik on nii ere ja valge, et silmadele teeb haiget. Panen silmad ruttu kinni tagasi. Kas selline ongi siis teavas? Just nagu filmides? Mõtlen endamisi....
Kõrvus mul kohiseb ja kõrvad on lukus. Liigutan natuke suud, niiet kõrvad lukust lahti läheksid.
Ehmud veidi mingi piiksumise peale.
.....*beep*........... veidi kätt, tõstan selle oma rinnale.
Tunnen oma südametukseid....Piiksumised lähevad täpselt selle taktis....
Oota...Südametuksed?!
Tõusen äkitselt püsti (avastasin, et olen pikali), avan silmad, teen suure hingetõmbe ja tunnen, kuidas mul midagi käte küljest lahti tulevad ning kõike seda korraga.
Kui olen valgusega ära harjunud, näen, et olen mingis valges ruumis ja ise olen voodil. Kuid pead ei jõua pöörata teiste asjade mu ümber uurimiseks ning tunnen kätes, kehas, jalgades ja üleüldse terves kehas valu ja kukun tagasi valupiinades pikali voodisse.
"Agh.....m...u pe..a.." jõuan vaevu suust välja saada, sest mu pea hakkas räigelt taguma.
Järsku kuulen, kuidas midagi mu kõrval järsku sahistama hakkab ning ma kuulen ka kuidagi tuttavat häält: "Ta on elus! Ta on ÄRKVEL!"
Siis kõlab mingi plõks, seesama poisihääl ütleb samat asja, mida ta just hetke tagasi ütles, kõlab kahtlane [i]TUUT ja mingi naise hääl vastab: "Kohe jõuame." Poiss nähvab: "Parem oleks, sest ta on oma juhtmed ja värgis-särgid välja kuidagi tõmmanud!"
Ega see ometi?!.....Hingan rahulikult sisse-välja ja siis ütlen: "Sebastian?"
Poiss võpatab, pöörab näoga minu poole ning vastab: "Jah?...Ei..Oota, kust sa mu nime tead?!"
"MIDA?!" küsin, peaaegu karjudes, kuid hakkan siis köhima nii, et valus on. "Pärast kõike seda, mis juhtus!" ütlen ning köhin edasi.
"Ja-ja kus JAMES ON?!" Köhin veel, ja avastan, et köhin veidi verd.
Teen oma käsi vaadates suured silmad.
"Oot.OOT, ära nüüd üle pinguta, võta rahulikult!" proovib ta mind maha rahustada. Ta vajutab mingisugusele nupule ja räägib selle lähedal olevatesse aukudesse: "Palun tulge NÜÜD! Ta siin on endast VÄLJAS!"
Ta pöörab jälle minu poole ja teeb kätega mingeid liigutusi ning ütleb: "Palun püsi paigal, muidu läheb asi veel hullemaks! Rahune maha, OK?"
"KUIDAS MA SAAN MAHA RAHUNEDA PEALE SEDA, MIDA KÕIKE MA ÜLE ELASIN?!?!" karjun ma juba, kuid tunnen iiveldust ja seda, kuidas veri mööda suunurka allapoole niriseb.
Poiss ehk siis Sebastian võtab ühe käega taskust telefoni, valib numbri ja paneb siis telefoni kõrva juurde. Teise käega võtab ta mingi laua pealt paberit ning pühib ettevaatlikult mu verist lõuga ja suud. Ta sosistab hüsteeriliselt: "Mis mõttes pärast seda KÕIKE mida sa läbi elasid? Sa kukkusid pööninguaknast alla, murdsid mitmeid konte ja langesid koomasse! Sa peaksid mind tänama, et su leidsin, mitte mu peale karjuma!"
Siis järsku ta räägib tavalise häälega, seekord telefonisse: "Eemn...Theresa? Jah, Sebastian siin....Eee..Jahh...Mkm...E-...Ma-...TEIE TÜTAR ÄRKAS, TA ON ELUS! Tulge haiglasse!...MHM!"
Järsku paneb ta telefoni tagasi taskusse ning ma alles siis sain aru, et ta rääkis mu emaga.
"Theresa, nagu minu emme Theresa? Miks sa ära panid?! Ja oota...MIDA?! KOOMAS?! PÖÖNINGULT ALLA?"
Sebastian hakkab midagi ütlema, kuid sisse tormavad mingid arstid ja med-õed ning mulle kallale, üks pani mulle mingi maski pähe, niiet jäin magama........


Ok, ei olnudki viimane osa, sest muidu venib see liiga pikaks XD
Aga loodan, et olete siiamaani rahul....
Saite mis tahtsite ju ikkagi :D
ÜTLEN VEEL:
SEE POLNUD VEEL VIIMANE OSA!!


Autori kommentaar »