"Kohtume pööningul" #32 (3)

EELMINE OSA:

Nad lähevad kõik autosse. Will lülitab mootori sisse, tagurdab, vajutab gaasi põhja ja sõidab otse ustesse. Poisid hüppavad majja sisse jõudes kõik autost välja ja leiavad end suures saalis, kust viib 3 treppi eri suundadesse, 2 ülespoole, 1 alla.
William ja Seb vaatavad mõlemad Rick'ile otsa ja karjuvad: "KUHU?!"
Richard vastab: "Kust mina pean teadma?! Ma ainult valvasin teda keldris...."
Seb: "Hmh! Ok, lähme kõik eri suundadesse! Rick, sa mine keldrisse! Ma lähen vasakpoolsest trepist ja sina, Will, lähed parempoolsest trepist!"
William ja Richard noogutavad ja hakkavad käskluse peale eri treppide poole jooksma.


UUS OSA:

Mees viis mind kohale ja olen nüüd mingis tühjas, akendega, kuid kolmadal korrusel olevas lukus toas.
Järsku nkuulen crash-i ning järeldasin, et poisid on majja sisse saanud.
Aga see maja on nii suur....Kuidas nad mu leiavad? mõtlen, Aga oota, kui mina kuulsin seda valju crash-i, siis nemad kuulevad ka kindlasti, kui ma karjun....
Hakkan täiest kõrist karjuma.

Niipea, kui Seb oma trepi juurde jõuab, kuuleb ta karjumist paremalt poolt, seal ülevalt, kuhu Will teel on, karjumist. Ta jääb seisma, hüüab: "Plaanid muutuvad! Lähme kõik parempoolsest trepist!" ning jookseb siis ise William'ile järgi.

Aga poisid polnud ainukesed, kes karjumist kuulsid. Mõni hetk pärast karjumist ilmub kohale James. Tal on muidugi püss kaasas. Tunnen, kuidas pisarad hakkavad silma kippuma. Neelatan ning üritan näida tugevana ja et ma ei karda, mis muidugi pole tõsi.
"Uskumatu, mida armukadedus võib inimesega teha." ütlen James'i jälgides.
Poiss ainult turtsatab, kuid mõtleb siis midagi välja, millega teemat kõrvale viia.
"Tead, ma võin ka ilma su sõpradeta alustada." ütleb ta, püüdes varjata oma värisevat häält.
"Kuule, ma tean, et sa ei suudaks seda üldse teha." vastan veelkord neelatades.
"Miks sa nii arvad? Kuidas ma ei suudaks, kui ma juba oma venna tapsin?" valetab James. Aga ma tunnen ära, et valetab.
"Sa valetad!" karjun.
On lühike hetk vaikust.
James lasi näole kurjakuulutava irve.
"Ma kuulen neid." ütleb ta ukse poole viibates.
"POISID!" hõikan, "Palun ärge tulge sisse...Minge ära ja elage oma elu edasi...Lahkuge. NÜÜD."
"Sa oled ikka NII HALE FEIL." ütleb James.
"Ma ei saa aru, kuidas sa mulle üldse kunagi meeldisid....Aga nii, jõuame poindini...Ma pole NII hale, nagu sina, kes läheb armukadeduse pärast vangi...." üritan James'i närvi ajada, ma ei tea, miks.
Ta katkestab mind: "Sul on õigus, ma OLEKSIN hale, kui tulistaksin su maha ja läheks vangi SINU pärast...Aja raiskamine....Saab ka palju lihtsamalt..."
"TÄPSELT....Oota, MIDA?!"
Ta läheneb mulle. Ma taganen. Ta läheneb veel rohkem. Ja ma taganen veel rohkem.
"Mida sa teed?" küsin, kui James ka näoga mu näole läheneb.
"Mina ei tee midagi, aga kohe näed, mida SINA teed." ütleb ta õelalt naeratades.
Ja tõepoolest, ta ei teegi midagi. Ta jääb ainult minu ette seisma, ulatab mulle püssi. Ma võtan selle talt kiiresti käest. James ikka veel naeratab.
"Ega ma ise ennast küll maha ei haka laskma.....See oleks ebaloogiline..." ütlen püssi vaadates.
"Emma, ma ei käinud teiste tüüpide ees koolis sinuga, kuna tahtsin sind ainult endale hoida, sa mõistad kõike valesti ja ma vabandan kõige ees, mis sulle teinud olen, et sind nii tundma pannud olen ja ka kõige selle pärast, mis sulle sõna otseses mõttes HAIGET tegi..." räägib ta vaikselt mulle otsa vadates.
"Jimmy, mis sul viga on? 2 minutit tagasi tahtsid sa mind tappa, eile sa peksid mu läbi ja nüüd palud vabandust? Millest see järsk meelemuutmine? Ma ei oska sind enam uskuda, ausalt." vastan.
Püssi ikkaveel kindalalt käes hoides vahin teda ja pisarad tungivad silmadesse. Hakkan nutma.
James kallistab mind kõvasti, tunnen, kuidas püss meie vahel veel on. James hakkab veel kõvemini mind kallistama ja siis mõikan, mida ta üritab teha.
"James, ära tee! James, ei! Jimmy!" hõikan rabeledes.
"Kas sa nüüd usud mind?" küsib ta, kallistab veel rohkem, kuni ta lit.sub ennast mu ümber nii kõvasti, et mu käed hoiavad püssi nüüd valusasti, üks sõrm kogu aeg päästiku peal olnud, hakkab seda päästikud nüüd vaikselt vajutama.
Kallistab veel tugevamini ja käib pauk.Ta tardub, püss kukub meie vahelt maha.
Poisid jooksevad sisse, karjuvad: "EMMA!"
"Anna andeks." ütleb James hinge üritades tõmmata. Ta kukub mu peale ja tunnen, kuidas me kahekesi tahapoole vajume. Ja meie õnnetuseks on mu taga täpselt aken ning ma juba tunnen ka seda, kuidas mu selg akna purustab.
See kõik läheb nii kiiresti. Värske õhk väljaspoole akent puhub läbi mu juuste ja ma mõtlen endamisi Ma ei suuda uskuda, et sa seda tegid, Jimmy...
Lendame allapoole ja........................


See siis oli eelviiame osa, jah, see järjekas pole veel täiesti läbi, üks osa tuleb arvatavasti veel...

Autori kommentaar »