"Kohtume pööningul" #17 (4)

EELMINE OSA:

"Din~g~Don~g~" Nad on kohale jõudnud. "Mine nhh......Seb! Kohtume pööningul!" ütlen talle vaikselt ja lehvitan, kui ta trepi poole jooksma hakkab. Ja nüüd lähen ise ust avama. Peas kõlguvad mõtted: "Ei tea, kuidas külalised välja näevad? Kui vanad nad on? Mis soost nad on? Kas EMME ka üldse nendega kaasas on???"

UUS OSA:

Teen ukse lahti ja mulle pettumuseks seisab ukse taga üks minuvanune poiss, kes ütleb: "Teised jäid poodi söögikraami juurde ostma. Nad saavad vist ikka haigelt hästi läbi...." ja kõnnib sisse. "Vaoo milline viisakus...." ütlen sarkastiliselt ja löön ukse pauguga kinni. Poiss sirutab käe surumiseks välja ja vastab: "Ma olen William......Ja sina......Maimu, eks?" Annan talle käe ja tahan midagi öelda, kuid William ütleb siis kätt surudes: "Jah, rõõm kohtuda......midaiganes...." "Oot-Oota....Sina oled siis üks nendest, kes me maja üürib? Perekonnanime puudub siis we? Ja kust sa üldse mu nime tead?!" "Mhmhh. Mkm. Su ema ütles, muidugi." vastab tüüp ja jätkab, saapaid jalast võttes: "Saapad käivad siia, eks?" William paneb oma saapad eskus olevale riiulile ja hakkab nüüd koridori mööda trepi poole kõndima. Raputan pead: "Hmmpff" Hingan sügavalt sisse-välja, kuid see ei aita. Olen selle tüübi peale millegi pärast maruvihane. "Kuule, mis sul viga on?! Lased kella, ei ütle isegi tere, sammud sisse, nagu oleksid maja omanik ja ei tutvusta isegi ennast! Krdi ärahellitatud snob!! *What's up with your attitude!?!" William jääb äkki seisma ja keerab end ümber. "Mida? Aga ma.....Mida sa.....Phhhh.......Ma ARVASIN, et tead juba kõike minust ja mu tädist, nagu mina tean sinust ja su emast! Tead, su ema rääkis peaaegu kogu aeg sinust! Ära hakkas tüdinema lõpuks. Sellepärast tulingi varem ära n.ö. vaatama, kas see mida ta räägib tõsi ka on....Kuid....Niiet.....Sa siis ei teagi mitte midagi minust?.....khmm......ja mu tädist?" "Mitte muffigi. Sain just täna teda, et emps üldse mõned toad välja üüris......" vastan. "Kuidas see üldse võimalik on?! ME käisime mitu korda siin! Vaatasime tube ja nii! Mu tädi sai su emaga ühedust juba 2 nädalat tagasi!" hakkab tüüp rääkima, "Iga kord, kui me siin olime, ütles su ema, et sind ei ole praegu kodus ja sa tuled hilem....ABSOLUUTSELT iga kord.....Ma hakkasin juba kahtlema, et tal üldse tütar oli.......Maimu, kas sul on emaga halvad suhted või mida??" "Ei ole. Ausalt. Võinh, need viimased päevad, väljaarvatud tänane päev, pole ta minuga eriti rääkinud.....Ja muide, miks sa mind Maimuks kutsud??" saan ma ka lõpuks midagi suust välja. "Emm, sest see on su nimi....Või vähemalt, su ema ütles nii...." "See on 1 mu pesamuna-olemise hüüdnimedest.....Muidu on mu nimi Esmeralda või lühidalt Emma....." Vaatan kella. "Mida ma teen?! Mul pole selleks aega, mul on üleval vaja olla!!" Hüüan ning torman Williamist mööda, treppidele. Teise korruse koridoris aeglustan sammu, kui avastan, et William on mu järgi tulnud. "Ah, sorry, unustasin öelda, et söök on soe ja et võid kööki sööma minna." ütlen talle, tema poole vaatamata. "Okei." vastab ta. Kuid ikkagi on ta mul sabas. Pööran ümber: "No mida sa siis tahad??" "Tahan pööningut näha. Su ema rääkis sellest, aga ei näidanud seda kunagi...." ütleb William lakke vaadates. "Eeeh? Pööningut?! Neväär! See on MINU isiklik ala, isegi mu ema ei käi seal!" "Aga mul pole midagi muud praegu teha.....Ja pealegi, see oleks rude ilma teisteta sööma hakata. Niiet tõmba luuk alla!" rääkis William, kes oli luuki märganud ja osutas nüüd selle poole. Proovin sellest kuidagi välja vingerdada: "Tead mis? Ma näitan seda sulle homme, sest siis ma jõuan selle täna ära koristada. Ja teised on niikuinii juba kohal, mine söö nendega ja ütle neile, et tegin neile söögi ära, kuid mul endal pole praegu kõht tühi. Käisin enne linnas, kohvikus söömas." "Hähh...Okei. Aga mis su näo, käte ja põlvedega juhtus?" "Kukkusin....Või tegelt, pole su asi! Mine nüüd! Nad jõudsid, sest ma kuulsin uksepauku." "No OLGU siis, ma lähen alla, byee!" ütleb William ja jookseb trepist alla. Ootan, kuni enam ta samme ei kuule ja tõmban siis luugi alla, lähen üles ja tõmban luugi endajärel kinni.

Autori kommentaar »