"Kohtume pööningul" #14 (4)

Väike eessõna enne, kui lugemist alustad!
Ma ei pruugi enam saatelauseid kirjutada, sest juttu on tavaliselt väga palju ja kui on nii palju saatelauseid, tuleb jutt vääga kahtlane. Niiet loodan, et saate aru kes räägib ka ilma saatelauseteta!!


EELMINE OSA:

"Sorry, aga ma TÕESTI ei usalda seda tüüpi." ütleb Seb. "Sa ütled ainult nii, sest et sa pole ainuke mu ümber enam...." vastan talle vaikselt. "Niiet, ta meeldib sulle? Mina ei usalda teda lihtsalt sellepärast, et ta tuletab minu vaenlast ˇˇpahaˇˇ tüüpi meelde..." räägib Seb. Kokutan: "A-a-a-mmm" Kuid Seb ei lase mul midagi öelda ja jätkab: "Ta meeldib sulle rohkem kui mina??" Ma ei tea mida vastata: "Eeee--" Kuid ma ei peagi vastama, sest Seb räägib jälle: "Kas kuulsid kuidas ta äraminnes ütles, oli vist solvunud, või.....?" "....Või sinu peale kade." lõpetan Seb-i lause. "Hehh! Pekski olema, sest nüüd ta ei saa teha nii-" ütleb Seb, keerutab mind enda poole ja suudleb mind oma soojade, kuivade huultega.

UUS OSA:

Seb võtab oma huuled mu huultelt ja vaatab mulle tükk aega silma. Pärast pikka vaikust hakkab ta lõpuks punastama ning ütleb: "....Sorry.....Veits vara vist......Mul tegelikult ükskõik, kui TEMA sulle rohkem meeldib......Üritan sind lihtsalt kaitsta........"
Mina, juba terve aja punastanud, ütlen vaikselt: "Awww....." Annan talle põsemusi, kallistan teda korraks ja istun tagasi diivanile. Kuid olin enne ta tõttu aja unustanud ja nüüd hakkab mul järsku kiire, ma tõusen püsti ning räägin Seb-ile naljaga karmilt (nagu oleksin mingi peakokk): "Khmm! Tähendab! Mul on vaja mitmele inimesele süüa valmistada ja sa kindlasti aitad, eks? Sa ka sööd.....Kuidas oleks riis kanakastmes koos köögiviljadega?" Tüüp saab õnneks aru, et naljatan ning mängib kaasa, vehkides käega ja öeldes: "Yes, ma'am!! Arusaadav!" Mõlemad tõttame naerdes kööki. Mulle tuleb meelde: "MITMELE inimesele ma üldse süüa teen?! Ja mis KELL nad jõuavad?!" Jooksen ruttu tagasi elutuppa, kus on mu telf, haaran selle, valin mampsi numbri ja juba kõlabki: "TUUT-TUUT-TUUT.......H-Halloo? Tsau, Emma! Mis on?" "Ah, tsau emme....Mul on vaja teada, mitmele inimesele õhtusööki tegema pean ja kuna te siia jõuate?" Ema vastab: "Külalisi on vist ainult 2, heal juhul 3......Lisa siis mind ja ennast ka juurde.......Järelikult tee siis igaks juhuks nii palju, et jätkuks vähemalt viiele inimesele.........Ja me jõuame umbes 2 tunni pärast alles, niiet tee üks eriti hea öhtusöök!" Vahepeal on Seb mu kõrvale tulnud, kuid mitte tähele pannud, et ma telfefonis räägin ja hakkab minuga rääkima: "Nohh, mis nüüd hakkas? Kas tuli välja, et peakokk ei oskagi süüa teha?" Ta naeris siis omaenda nalja üle. Mu ema kuulis seda ja paanitseb nüüd teisel pool toru: "Kes see veel oli?? Kas keegi on meil kodus veel peale sinu??? Ma tulen varem koju!!" "EI! Ei! Eieiei, emme, ära paanitse, see oli ainult televiisor. Panin JÄLLE liiga valjuks. Silly me! Hehehh." "Ahahh, hea, pane siis veidi vaiksemaks. Ja ma ei saa kindlasti varem koju tulla, mul tööd OI kui palju. Noh, nägemiseni siis!!" "Jahh, tsauu!" vastan emale ja panen toru ära. "Huhh, see läks napilt, me oleks peaaegu ˇˇbustedˇˇ olnud." "Oi jahh, sorry....Ma ei näinud, et telfiga räägid." "Pole midagi, lähme teeme nüüd siis süüa." Lähme siis Sebastianiga tagasi kööki.
Pooleteise tunni pärast on söök lõplikult valmis, laud on kaetud, söök on soe ja me Seb-iga peseme mõlemad kastruleid ja potte.

Autori kommentaar »