"Kohtume pööningul" #13 (3)

EELMINE OSA:

Seb ütleb: "Ah, ei ole midagi, vähemalt hea, et me üldse seal olime, et sind aidata! Aga äkki sa peaksid end siin natuke veel koguma, et sa pärast kõndida saaks ja et me üles saaksime minna. Vaataks äkki telekat nii kaua, või mida?" Seb vaatab mind ja Ron-i, kuid ta ei ootanud meie vastust ära, sest sai juba meie naeratustes aru, et oleme nõus.

UUS OSA:

Vaatame mingi 20 minutit ühte sarja nimega "2 Süda", mis on tõsiselt igav. Jään vaikselt magama.......
MÜRTS!!!
Ärkan ilge mürtu peale võpatades üles. Seb oli samuti mu kõrvale magama jäänud ja nüüd kukkus maha põrandale. Ron on ainuke, kes üleval on. Ta on kogu aeg telekat vaadanud. Ta nagu ei olekski mürtsust välja teinud. Vaatas ainult teleka poole, kust käis juba uus saade, nimega "Stop The Dams", see tundus juba palju huvitavam olevat. Ma hakkan Seb-i üle naerma. Seb on segaduses, sest just ärkas. "M-Mida? Mis juhtus?" küsis ta. Seb vaatas siis, et lamas põrandal ja hakkas ise ka naerma. Ron pöörab lõpuks siis meie poole tähelepanu, näeb Seb-i maas ja lõgistab naerda. Telefon hakkab helisema. See on mamps. "Olge nüüd tasem, see on mu ema!" hõikan poistele enne toru võtmist. "H-Hallo?" ütlen haigutades. "Tsau, sa oled kodus, onju?" küsib ema. Vastan: "Jah..." Ema jätkab: "Ole siis nii hea ja hakka mingit sööki tegema, sest üürisin mõne toa ära. Meil ju nii suur maja ainult kahe peale.....Oih! Sorry, ma pean toru ära panema, mul on kiire!" Ema pani toru tõesti ruttu ära, ma ei kuulnud isegi pool tema viimasest sõnast. Hakkan mõtlema, mida emps ütles...."MINE NOH! Mõned toad ära üürinud?! Ma hakkan parem tegutsema, nad võivad ju tegelikult iga hetk jõuda...." ülereageerin. Ron oli vist mu ema juttu kuulnud ja ütleb nüüd: "Ma võin sind söögitegemises aidata. Ma töötan ju ikkagi kohvikus...." Vastan talle: "Ei! Sa ei saa! Sorry, aga TÕSISELT. Mine ära koju, sest te ei tohi kumbki tegelikult siin olla. Ja mul on niigi Seb juba siin....Sõida parem koju jahh." Tõusen püsti, et tegelema hakata, aga pigistan enne silmad kinni, sest arvan, et kukun jälle maha...Isegi Seb ja Ron vaatavad pingsalt ja on mõlemad valmis mind kohe püüdma.....Kuid midagi ei juhtugi. Avan silmad ja hakkan ruttu ringi siblima. Ja ma ise ka ei tea, mida otsin ja mida tegema pean. Ron läheb ukse poole juba ja hüüab: "OK! Tsau! Ma sõidan siis minema! Byee!!" Ja kuulen ukse sulgumist. "Lõpuks ometi kahekesi....." kõlab Seb-i suust ning haarab mind tagantpoolt ümbert kinni. Ma ehmun, sest ma absoluutselt ei oodanud seda. Eriti mitte sellisel ajal. "Sorry, aga ma TÕESTI ei usalda seda tüüpi." ütleb Seb. "Sa ütled ainult nii, sest et sa pole ainuke mu ümber enam...." vastan talle vaikselt. "Niiet, ta meeldib sulle? Mina ei usalda teda lihtsalt sellepärast, et ta tuletab minu vaenlast ˇˇpahaˇˇ tüüpi meelde..." räägib Seb. Kokutan: "A-a-a-mmm" Kuid Seb ei lase mul midagi öelda ja jätkab: "Ta meeldib sulle rohkem kui mina??" Ma ei tea mida vastata: "Eeee--" Kuid ma ei peagi vastama, sest Seb räägib jälle: "Kas kuulsid kuidas ta äraminnes ütles, oli vist solvunud, või.....?" "....Või sinu peale kade." lõpetan Seb-i lause. "Hehh! Pekski olema, sest nüüd ta ei saa teha nii-" ütleb Seb, keerutab mind enda poole ja suudleb mind oma soojade, kuivade huultega.

Autori kommentaar »