Närtsinud lilli ei korjata #3 (2)

Eelmises:
Kiikasin veel viimast korda peeglisse . Vaatpilt oli .. Kohutav .. ma oleksin hea meelega need kipsid mu käepealt ja jala pealt ära tõmmanud , aga ma ei saanud. Võtsin aknalaua pealt oma päikseprillid ning astusin välja sügis õhu kätte.

Selles:
See õhk oli..väga mõnus. Tundsin kuidas õrn tuuleiil sasis mu juukseid.
Ma sulgesin oma silmad.
Järsku kuulen kellegi häält hüüdmas minu nime.
Tegin silmad lahti. Vaatasin kaugusesse ja nägin sealt kedagi tulemas.
Ta tuli järjest lähemale ja lähemale.
Lõpuks sain aru, et see oli Ken.
''Tsau, tibu'' ütles Ken , ja kallistas mind.
''Eeh, tsau'' laususin ma ebakindlalt.
''Kuhu lähed?''
''Mmm, ma saan,ee..Sannuga kokku''
Kuidas ma suudan Kenile valetada? mõtlesin ma oma peas. Aga samas, ma ei saanud öelda ka talle, et ma lähen Tomiga..
''Aa,Sannuga.Kas ma võin ka tulla?'' küsis poiss ootamatult ja manas näole kõigearmsama naeratuse.
''Tegelt on nii, et ma ei teagi.Ta pidi mulle millestki rääkima ja ta palus, et ma tuleksin üksi''.
Issand, kui raske mul oli Kenile niimoodi öelda..
''Heh, okei , pole midagi,''
''Okei, aitäh, et sa mind mõistad.''
Ma kallistasin teda, ja tegin suupeale tillukese musi. Ta kallistas mind vastu.
Siis tuli mul tahtmine teada , kuhu tema läheb.
''Aga..kuhu endal minek?''
''Mm..ma saan..Andraga kokku ..''
''ANDRAGA?!'' küsisin ma poolenisti karjudes.
''Eee,jah.'' vastas poiss kogelevalt .
''Eino jah, kui mina olen haiglas, hakkad sa kõigile maltsadele külge lööma? Ja ma veel arvasin, et sa pole üks nendest..''
''Üks kellest?''
''Vahetpole, tsau'' laususin kiirelt ja kargutasin mööda teed edasi.
''Oeh, need on need tüdrukud'' kuulsin Keni turtsumas veel.

*

Jõudes parki, silmasin üht poissi.
Ma oletasin, et see on Tom.
Kõndisin tema poole.
Ta nägin õnneks mind ka, ja liikus mulle vastu.
''Tsauuuu'' ütles ta, ja kallistas mind.
''Tsaukii'' laususin talle vastu.
See tuli mulle üllatusena, et ta mind kallistas.
Liikusime siis lähima pingini, ja istusime sinna.
Me lihtsalt rääkisime ja rääkisime.
Mulle tundus, nagu ma oleks leidnud endale hingekaaslase.
Meie maitsed olid kõik nii ühtemoodi, me olime vägaühte moodi.
Või nii algul ainult paistis.
Temaga seal pargis, pingipeal istuda oli nii mõnus.. justkui ma leidsin enda sees hingerahu.
Järsku tõi mind miski tagasi reaalsusesse.
See oli mu telefon, mis värises ja näitas ekraanil minu ema numbrit.
Ohkasin ja võtsin telefoni vastu.
''Jaa, hallo?''
''Tsau, kus sa oled?''
''Eem, pargis, pingipeal.''
''Okei, aga hakka koju tulema söök on valmis'' .
''Jaa, ma juba lendan.'' ütlesin naljatledes.
Tom seal kõrval irnus. Ma isegi eitea mille pärast.
''Kuule, sina, Thomas, mille pärast sa irnud?
''Kuule, Helena, niisama, sinu üle, totuke.''
''Heh, okei.., aga ma liigun kodu poole siis.''
''Okai, ma saadan su ära, kui sobib?''
Ta tegi oma kutsika nägu. Jeeesus ma sulasin..
''Ohmygod, muidugi, kuisa viitsid.''
Kõndisime aeglaselt pargist välja.
Järsku haaras Tom mind oma sülle, samalajal ilmus kuskilt pärapõrgust Ken välja ..

Autori kommentaar »