Maja!!! (17)

...Ma seisin suure punase maja juures, see nägi väga jube välja kuigi see oli keset linna, tiheda liikluse juures.
Ma astusin kõrgest kivitrepist üles. Kui olin üles jõudnud oli minu ees suur puust uks. Ma avasin ukse see oli väga raske, kuid ma astusin sisse. Uks minu taga vajus raskelt kinni. Minu kõrval oli 10 kulunud postkasti ja minu ees järgmine uks, millel oli 4 klaasi ees, astusin ka sellest uksest sisse, see uks oli kergem, kuid see vajus kinni külmavärinaid tekitava kriuksatusega.
Minu silmapiiril oli neli kulunud korteriust üks nendest lausa põlenud ja taas oli minu ees trepp, kuid seekord oli see väga pikk ja järsk. Ma kõndisin trepini ja hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja ning mõtlesin, et ma nägin Anetet siia jooksmas ja ma pean ta siit ära tooma kuigi ma tahtsin ära joosta.
Ma astusin trepist üles. Poole trepi peal märkasin enda kõrval olevat käsipuud. Ma haarasin sellest tugevalt kinni ja kõndisin edasi. Kui olin jõudnud teisele korrusele vahtisid vastu mulle taas 4 kulunud ust. Üks valge, kõige hirmutavam uks oli praokil ja ma kuulsin selle tagant Anete sooja naeru. Ma järgnesin sellele automaatselt.
Kui olin korterisse sisse astunud hakkasin ma närviliselt Anetet otsima. Korteris oli kulunud tapeet ja krigisev põrand. Ma otsisin terve korteri läbi ja jätsin kõige suurema toa kõige viimaseks. Olin tundnud mitu korda külma õhku enda kaelal, kuid polnud sellele tähelepanu pööranud.
Kui jõudsin viimasesse tuppa leidsin sealt üles pooduna tüdruku valges räbaldunud kleidis. Ma kiljatasin ja kui ma märkasin selle tüdruku külma läbinutetud nägu jooksin ma majast välja otse oma koju ja ma ei peatunud kordagi.
Ma läksin oma tuppa nurka istuma ja puhkesin nutma. See tüdruk keda ma nägin oli minu väike 6. aastane Anete. Ma mõtlesin, et ma ei näegi enam kunagi oma õde kellel oli pehmed näo jooned ja soe naer. Kuid äkki astus keegi mu tuppa. See oli seesama tüdruk kes seal ennist oli ülespooduna rippunud, kuid nüüd oli ta täiesti elus, või nägin ma viirastust ??? Ma küsisin endalt kuidas see kõik sai olla juhtunud, kas polnud tõsi see, et Anete tõesti seisis siin ja jõllitas mind oma armsate kastanpruunide silmadega ma vaatasin talle oma taeva karva silmadega samamoodi vastu kuigi minu pilk oli tühi ja klaasistunud. Või polnud tõsi see, et ma üldse seal majas käisin. Vastuse sain ma kohe kui nägin Anetel seljas sedasama valget räbaldunud kleiti. Ma tundsin kuidas mu keha üleni krampi tõmbus. Tahtsin joosta nii kiiresti kui suudan aga mu jalad ei liikunud paigast. Sundisin oma krampis ja värisevat keha liikuma, ma tõusin püsti. Äkki seisis Anete otse minu ees, vaatas mind januselt ja haaras mu käsivarrest kinni. Tema nahk oli külm ja kõva. Ma kiskusin ta haardest oma käe lahti. Järgmisel hetkel valgusid ta silmadesse pisarad, kuid need olid võltsid. Äkitselt hakkas ta virvendama nagu hologramm ning kadus. Ma varisesin põrandale ja ärkasin järgmises päevas.
Ma ei tahtnud oma silmi avada, et näha päeva mis mul ees ootab. Olgu ta siis ränk ja raske või kurb ja nutune aga õnnelik ei suutnud ma olla. Seega ootasin ma päevalt kõige hullemat. Kuulsin ema nuuksumist teises toas, seda oli valus kuulata.Kui ma seda kuulasin siis äkkitselt hakkasin ma kukkuma. Ma langesin sügavale alla. Ma aina kukkusin ja kukkusin aga peatuda ma ei tahtnudki. Mulle tundus, et ma langen terve igaviku. Sulgesin oma klaasistunud silmad ja langesin musta tühjusesse edasi.

Autori kommentaar »