Hilissügis (8)

Siis, kui möödas on päikeseküllased ning mõnusalt soojad suvekuud. Siis, kui möödas on iga-aastane uus ranitsalõhnaline september. Ning siis, kui möödas on värvikirevate lehtede langemine ning õues ulub tuul, mis puistab puudelt viimased lehed, käseb õues liikujail mõnusa kampsunikrae või sooja salli mitmekordselt ümber kaela, ninani ja kõrvuni tõmmata, on kätte jõundund see osa aastast, mis paljudele ei meeldi oma trööstitu väljanägemise ning lõpmatu halluse tõttu.
Jalutan üksinda pargis, kus saja-aastased tammed ja kastanipuud on kõik oma lehed loovutanud marutuulte meelevalda. Sahistan jalgupidi neis lehtedes, mõlgutan omaette mõtteid möödunud suvest või siis unistan peatselt saabuvast tuledesäras advendiajast ning sellele järgnevast jõulurahust. Minuga jalutab kaasa vana ja väeti, pisut takerja karvaga väsinud peni, kes vahel harva haugatab mõne uue heli peale, vahel harva aga niutsatab ja püüab liputada oma sorgus sabajuppi, kui näeb mõnd tuttavat kuju või haistab õhus meeldivad kondilõhna.
See peni on otsekui käesoleva aja sümboliks - väsinud, räsitud ning oma elu ära elanud.

Autori kommentaar »