Minu riik. (52)

Minu elukoht on Bethare. See väikeriik, mida enamus maailmast ei tea, asub üsna pisikesel saarel, mida läbib kaks suuremat jõge - Bathar ja Dies. Jõgede ristumiskohal on aga Valaera vulkaan, mida ümbritsevad paar väiksemat mäge. Mägede varju jääb kurikuulus Shaduri mets, kuhu just kõige parema meelega ei minda. Räägitakse, et selles metsas suudavad puud rääkida ning liikuda. Bethares hinnatakse väga loodust, seetõttu ei ole seal suuri vabrikuid ega tehaseid. Majad on ehitatud looduse keskele, võimalikult varjatud vaenlastest. Eluasemed on tekkinud küngaste sisse, puu otsa või koguni maa alla.
Bethare on maagiliste olendite kodukoht. Siin ei ela ühtki inimest, kuna nad on omakasupüüdlikud ja rumalad - täielikud vastandid siinsetele elanikkudele. Igaüks, kes siin saarel elab, on alati abivalmis ja lahke. Mitte keegi ei hooli rahast ega vastutasust, nad lihtsalt aitavad. Kõik on kõikide sõbrad, kedagi ei norita ega mõnitata, nagu inimestel tihtipeale kombeks on.
Kõige esimesena asusid Betharele elama haldjad. Nad on pisut lühemad, kui inimesed, kuid ka kõige ilusamad olendid tervel saarel. Neil on haruldane võime ravida vigastatuid vaid ühe käeliigutuse abil. Kuna haldjad ise lennata ei saa (neil pole tiibu), aretasid nende esivanemad ükssarviku. Ükssarvikud on tiibadega hobused, tavaliselt valget, helelillat või -sinist värvi. Laubal on neil üks hõbedane sarv, millest on tulnud ka olendi nimi. Ükssarvikuid suudavad treenida ainult haldjad.
Sügaval pimedas metsas elavad võlurid. Nad on sadu aastaid vanad, see teeb nad teistest targemateks. Võlurid elavad tavaliselt üksinda, väga harva liiguvad nad oma kodukohast kaugele. Enamus nende kodudest on ehitatud vanadesse, paksudesse puude tüvedesse. Metsas, kus võlurid elavad, on puud mitmeid kordi suurema ümbermõõduga, kui inimeste maailmas.
Erinevalt teistest, on päkapikud kõige seltskondlikumad ja elurõõmsamad olendid saarel. Neid leidub igal pool - metsas, jõgede ääres, mägedes ja mujalgi. Nad on kõige jutukamad, mis teeb neid vahel küll tüütuks, kuid kõik armastavad neid. Tavaliselt on nad meetripikkused, lokkis juuste ja habemetega. Päkapikkudele on välimuse poolest sarnased härjapõlvlased, kes toovad õnne, kuid viimaseid leidub ainult mägedes ning nad ei ole kuigi pika jutuga. Nad on väga kokkuhoidev rahvas, kellele ei meeldi palju reisida.
Merineitsid, ainsad olendid, kes peavad enamiku oma elust vees veetma, saavad kuuvalgel omale jalad, millega maal käia. Öösel näevad nad välja nagu haldjad, kuid kui päike tuleb välja, muutub nende keha alumine osa uhkeks, sädelevaks sabaks. See võimaldab merineitsidel vees kiiresti edasi liikuda. Nad elavad ookeanipõhjas, lossis, mis on tehtud liivast, kividest ja vetikatest. Räägitakse, et see, kes päästab merineitsi elu, saab ühe soovi.
Bethare põliselan.ikud, keda kutsutakse ka betaarlasteks, on saarel kõige tavalisem rahvus. Nad on justkui inimesed, kuid seda ainult välimuselt. Tegelikult on nad vabad hinged, nende jaoks on loodus ja elu pühad. Kõik riided ja toidud on looduslikud, kuna nad ei soovi õhku saastada ega vett reostada. Neil ei tule mõttessegi elusolendeid tappa. Betaarlased on väga armastusväärsed.
Siin elan mina, Bethare riigi ja saare kaitseingel, Bethare süda. Kui hukkun mina, kaob ka mu enda loodud riik unustusse.

Autori kommentaar »