I can do it 2 (3)

Toppisin kümnedollarise krabiseva rahatähe tahataskusse samal ajal Chuck'i lahkumist vaadates.
Mu käed tulitasid kätekõverduste vehkimisest ja olin kergelt öeldes omadega läbi, aga muus osas oli kõik korras. Vähemalt õhtuni.......
Tegin mõningad venitused selleks, et vältida hilisemat lihasvalu ja väljusin valget ust enda selja taga kinni lajatades, heitmata pilkugi sellele, toast. Sammusin trepist üles ja pesin end ruttu.
Kõndisin enda tuppa, mis asus maja tagumises küljes ja oli võrdlemisi suur. Avasin suure riidekapi ukse ja võtsin sealt välja helesinised lühikesed püksid ja valge topi. Riietusin nendesse, tõmbasin harjaga korra läbi juuste, võtsin lauanurgalt telefoni, mille asetasin pükste taskusse ja teise taskusse pressisin enda rahakoti, kuhu olin Chuck'i antud raha ennist pannud.
Tõmbasin helesinised ketsid jalga, avasin akna ja hüppasin sealt välja, asetades jalad õrnalt murule. Kuigi ma olin seda lugematu arvu kordi teinud kaifisin seda ikka veel.
Kõndisin paarisaja meetri kaugusel asuva metsani ja hakkasin vaikselt jooksma, kuulates kõike mind ümbritsevat - oja vulinat, lindude säutsumist, lehtede sahisemist tuules, okste murdumist mu jalgade all ja tasast hundiulgu. Ma võisin nimetada kõiki puid, määratleda hääle järgi linde ja anda nime isegi väikestele mööda maad sibavatele putukatele, mis mõnele märkamatuks jäänud oleks ning seda kõike tänu Chuckile, kes oli veetnud minuga metsas matkates tunde kui ma väiksem olin.
Lisaks teadmistele oli ta viinud mu väga heasse füüsilisse vormi, treenides mind alates sellest päevast kui sain kolmeseks. Kui ma olin kunagi tüdinult küsinud temalt miks ma seda tegema pean ei olnud ma temalt saanud muud vastust peale ähmase pomina stiilis: "Küll sa kunagi hiljem teada saad," või: "Usu mind, sa ei soovi seda teada saada."

Peale 15 minutilist sörkjooksu hakkas valguse hulk suurenema ja mets hõrenema. Paarisaja meetri pärast jõudsin metsast välja. Ma oleksin võinud minna linna ka teist teed pidi, aga mulle meeldis joosta ja olla ümbritsetud metsast.
Mu kõht oli tühi, sest ma ei olnud midagi söönud täna. Jooksin oma lemmikkohviku juurde siin linnas, samal ajal tuul mu juukseid sasimas.
Peatusin, olemata põrmugi väsinud, avasin kellukese saatel ukse ja sisenesin. Kohvik oli väike, aga see eest väga armas ja õdus.
Sammusin leti juurde ja naeratades esitasin oma soovi: "Palun mulle üks kreemisaiake, juusturull ja suur apelsini mahl." Heledapäine 20dates noor müüjanna ulatas mulle soovitud asjad. Tänasin teda, tasusin oma söögi eest, lasin pilgul mööda enamjaolt tühja kohvikut ringi rännata ning hakkasin sihikindlat akna all asuva tühja laua juurde kõndima.
Paari meetri kaugusel lauast tundsin kuidas keegi minu vastu komistas ja ma käpuli prantsatasin, lastes saiakestel ja mahlal maha variseda. Pead tõstes nägin ma heledapäist, kahvatusiniste silmadega nägusat umbes minuvanust poissi, kes mulle välja sirutatud kätt pakkus. Haarasin sellest ja lasin tal end püsti aidata.
"Tere! Minu nimi on Jamester, lühidalt James. Mul on väga kahju, et sulle nii otsa jooksin. Ma ei tea, kus ma oma mõtetes olin. Mis jook sul see oli?" rääkis ta oma võluval naeratusel.
See naeratus oli vastupandamatu, kena ja väga armas nagu ta isegi. Pomisesin tagasihoidlikult oma joogi nime ja ta noogutas kergelt peaga.
"Teeme nii, et istu sina siia ja ma lähen vaatan kust ma harja saan, et selle segaduse likvideerida saaksin," osutas ta ühele väiksele kahesele lauale.
Võtsin istet ja jälitasin tema teekonda letini silmadega. Ta rääkis naeratades müüjannaga, piisavalt vaikselt ilma, et sõnad minuni kanduksid.
Pöörasin pea eemale ja vaatasin esimest korda tänase päeva jooksul kella, mis oli üllatavalt varane - 9.37, see seletas rahva vähesust selles kohvikus. Kuulsin kuidas minu vastas asuvat tooli liigutati ja pöörasin pead.
James asetas minu ette uued saiakesed ja apelsinimahla ning naeratas taaskord. Ma naeratasin vastu ja ta hakkas taaskord rääkima:"Sa oled nii tuttav kuidagi. Mis su nimi on?" Ma ei suutnud vastamata jätta:"Cassandra."
Sõin ära oma saiakesed ja jõin mahla samal ajal kui James mind jälgis.
"Ma pean minema hakkama," ütlesin talle ja tõusin lauast.
"Oota, mis siis kui ma sind enam ei näe?"
Võtsin taskust oma telefoni, otsisin välja koha, kus sai uusi kontakte lisada ja lasin tal numbri ütelda. Seejärel tegin talle vastamata kõne nii, et ta minu numbri sai.
Ta kõndis minu järel kohviku ukseni, avas mulle ukse ja kallistas mind õrnalt.
Jätsin temaga hüvasti ja kõndisin metsani, mõtted tema ümber keerlemas.




Ma loodan, et see osa meeldis kuigi oli kergelt kahtlane :d.