I can do it 1 (8)

Keskendusin kätekõverduste ühtlasele tegemisele, ignoreerides samal ajal higi tilkumist otsaesiselt.
"Üheksakümmend kuus, üheksakümmend seitse, üheksakümmend kaheksa, üheksakümmend üheksa, sada," luges Chuck, mu isa ja treener, kättekõverdusi mida mina tegin. Sajanda numbri ütlemisega samal ajul vajutas ta stopperi kinni.
Tõstsin jalad toolilt maha ja tõusin istuma, pühkides käega näolt higi maha.
Viisin pilgu Chuckile, kes mulle pettunud näoga otsa põrnitses. "2 minutit ja 24 sekundit. Pool minutit kehvem kui eelmine kord. Las ma mõtlen hetke....," sõnas ta.
Ma teadsin, et ta paneb mu kohe kahetsema seda, et ma ei pingutanud ega harjutanud. Vaatasin enda helesiniseid jooksutosse. Ma võisin lausa kuulda kuidas ta aju surises.
Vaikne köhatus köitis taas mu tähelepanu: "Kuna su tulemus oli 5 korda kehvem kui eelmine, siis teed sa 5 korda rohkem nüüd kätekõverdusi kui muidu plaanis oli. Hakka pihta."
Pöörasin oma pilgu taas temale selleks, et veenduda, et ta nalja ei tee. Mitte ükski osa tema näost ei viidanud naljale.
Chuck istus toolile, rebis šokolaadi paberi pealt lahti ja hammustas sellest suure tüki.
Nii aeglaselt kui suutsin laskusin pikali, sirutasin jalad ja tõstsin keha sirgetele kätele.
Chuck'i pilk mind takseerimass, kõverdasin käsi ja jätkasin sama, mida viis minutit tagasi tegin. Kätekõverdusi tehes meenutasin oma minevikku:
Ma ei mäletanud enam, millal ma olin elanud kuskil kauem kui pool aastat. Igakord kui hakkasin kuskil kohanema ja sõpru leidma oli aeg edasi liikuda.
Viimati kolisime me kuu aega tagasi siia, Floridasse Alaskalt.
Kogu oma elatud 14 aastat olin ma veetnud kolides, treenides ja oodates aega, mil me kuskile pidama jääme.
Mul ei olnud ühtki sõpra ning puudus ka lootus nende leidmiseks..... kolimise tõttu.
Mu ema lahkus meie juurest kui ma olin väga väike.
Chuck'i vile, mis tähendas harjutuse lõppu, rebis mind mu mälestustest eemale. "Tore näha, et end nüüd kokku võtsid. Hetkel on kõik. Ma pean tööle minema hetkel. Kui kõht tühjaks läheb telli midagi. Õhtul jätkame trenniga," ütles ta, samal ajal mulle kortsus kümnedollarilist pihku surudes.

Kui meeldis siis ütelge :d. Seekord üritan järjejutu lõpuni kirjutada. Igatahes kommenteerige :D.