Mina külmas koopas (7)

Ühel ilusal talve päeval kui ma ülesse ärkasin, hakkasin ma tunnelit pidi liikuma. Lõpuks jõudsin ma koopasaali kohale. Nagu mul juba tavaks oli saanud hakkasin ma hüpates koopalage püüdma. Järsku hakkas tulema maa seest, laest ja seintest sinakat suitsu. Ma ei näinud mitte midagi küll, aga tundsin. Koopa põrand hakkas vajuma keereldes alla poole. Hirmu pärast sulgesin ma silmad. Oli külm. Mõne minuti pärast, mis tundudsid tundidena see lõppes. Ma avasin silmad heites pilgu taeva poole. Kuidas ma ka ei püüdnud, ei näinud ma lage. Kõik oli nii hirmus. Ma olin väike ja tundsin end üksildasena. Kõige sügavamas meeleheites leidis mind sõbralik kuldset värvi rebane. Ta viipas mind ja ma järgnesin talle. Vaikuses kõnnitud poole tunni järel jõudsime ühe kangini. Rebane näitas mulle, et ma seda lükkaksin. Nii pea kui ma seda teinud olin ilmus igaltpoolt taas välja sinakas suits ja kogu protsess hakkas vastu pidi tööle. Taaskord sulgesin ma hirmupärast silmad. Kui ma silmad uuesti avasin leidsin kõik endisena. Niipea kui ma ümber pöördusin rebast tänama ta haihtus. Elu lõpuni jäi mind kummitama küsimus: Kes see salapärane rebane oli ning kust ta tuli?.