What’s behind it all. //Sissejuhatus (4)

Olen juba neli aastat nende pehmete seinte vahel istunud. Mulle on vaevalt lusikatki kätte usaldatud söömise ajaks rääkimata kahvlitest ja nugadest. Selle nelja aasta jooksul olen ma päris tublisti töötajaid palunud ja anunud, et nad mulle väikese vihiku ja pastaka annaksid. Ning alles nüüd 7.detsembril 2013.a usaldati mulle väike paberileht ning pliiats.
Lõpuks ometi saan ma oma loo kirja panna!

Alustan siis algusest, et teile kõik paremini arusaadav oleks.
Minu nimi on Alice. Hetkel olen ma 18-aastane kuid sel ajal, kui see kõik juhtus olin ma kõigest 14.

Oli viimane päev koolis ning nagu kõik noored ikka, olime me vägagi ekstaasis sellest, et mõne tunni pärast on suvevaheaeg ning me kõik saame minna omateed. Kell oli jõudnud vaevu lüüa kui koridorid olid inimesi täis kes kõik välisuksest välja pressisid. Kohutavalt hea tunne oli kopsud vabaduselõhnalist õhku täis tõmmata, kui uksest välja astusin ja kodu poole hakkasin sammuma. Esimesed nädalad vaheajast veetsin ma oma sõpradega ringi tõmmates ja muid lollusi tehes. Kusagil juuni lõpu paiku suri ära minu vanaema. Me vihkasime üksteist ning sisemuses tundsin ma suurt rõõmu, et teda enam pole. Samamoodi vihkas ka tema mind, ta ei sallinud mind silmaotsastki ning alati kui jäime kahekesi proovis mulle jamasid kaela tõmmata ja soovis mu surma. Ta oli nagu väike aga vana pubekas. Kunagi ammu räägiti mulle, et inimese hing lahkub ta kehast alles 40 päeva pärast. Minu jaoks oli see lihtsalt üks pläku-pläku jutt kuni hetkeni mil sain kogeda midagi enneolematut. See kõik algaski täpselt 41 päeva peale vanaema surma...(jätkub)

Kuidas tundub? Väärib edasi tegemist või võiks parem olla? :)(Kriitika ja kõik oodatud)

PS!Osad hakkavad tulema päeviku vormis ehk siis 1päev, 2päev jne.