Minu neljajalgne sõber. (5)

Mul oli fantastiline elu. See oli täiuslik. Mul olid tore perekond, millesse kuulusid mu ema, isa ja väike õde. Mul oli ka väike armas neljajalgne sõber. Te küsite kes?
Minu Pontu. Väike armas karvane koerake. Karvad on tal pikad. Siledad. Ta oli väga pisike. Mulle meeldis teda süles hoida ja temaga mängida. Jooksime päevad läbi aasadel, kus oli palju ilusaid lilli. Kui me ära väsisime heitsime sinna pikali. Vahepeal tekkis meil siis silmside.

Nüüd on see aeg läbi. Ema ja isa lahutasid. Jube. Õde kolis isa juurde. Ma ei näe enam neid kumbagi. Iial.
Ja koerake. Minu pisike Pontu. Tema on hetkel varjupaigas.
Külmas, niiskes, jubedas kohas. Ta kardab kindlasti. Tahaksin teda kaisutada. Lohutada. Ta sealt ära tuua. Võimatu.
Homme on tähtaeg.
Ma ei suuda mõeldagi. Keegi pole teda sealt ära võtnud. Ta...
Ta pannakse magama. Sellele mõeldes tuleb mulle pisar silma. Ema ka ei hooli... südametu inimene.
Praegu istun ma haiglas. Vaimuhaiglas. Tilgutite all. Ma lihtsalt tahtsin, et see läbi saaks. Mu armetu elu.
Ma usun, et mul oleks pisar silmas. Kui ma vaid suudaksin nutta.
Isegi selleks pole mul jaksu. Köhisin. Mulle toodi lõunasöök. Makaronid. Okei. Võin ju pisut süüa. Võtsin ampsu. Võtsin teise. Enam ei taha. Kõht on tühi. Mis vahet sel on.
Tahtsin emale helistada. Üritasin telefoni haarata. See kukkus mul käest. Köhisin kõvasti. Hingata oli raske.Võtsin tilgutist kinni. Aina köhisin. Mu silmad vajusid kinni
Piiiip....

Autori kommentaar »