See on mu elu ! 14. osa (6)

Eelmises osas : Põgenesin Intsuga Pariisi . Jätsin emale kirja ....

Pärast seda kui mu ema kirja luges sõitis meie maja ette kiirabi . Ma oleks pidanud kohe aimama, et see on mu emale, sest pärast minu kirja .. Ta oli nõrga südamega ja väga hell . Mulle saadeti kiri Pariisi, mis mu emaga juhtunud oli . Nutsin mitu ööd, sest kartsin, et ta sureb . Ma ostsin pileti eestisse .
Ints ; Kallis, ma loodan, et su emaga saab kõik korda . Palun tule siis nii ruttu koju tagasi kui saad .
,, Ja ta suudles mind põsele ''
Viimane kutse oli lennule, ja ma pidin kiiruga minema , lehvitasin veel Intsule hüvastijätuks . Ma olin meeleheitel . Ma tahtsin ruttu ema juurde, kuid ma ei tahtnud Intsust eemal olla . 3h pärast olin kohal . Eesti oli väga niiske ja pilvine . Mul oli selline tunne, et nagu kurat oleks maa peale sattunud ja see kurat oleksin nagu mina . Võtsin takso ja sõitsin ruttu haiglasse .
Mina ; EMA !! On sinuga kõik korras ?
Ema ; Tütar !!! Mida sa eestis teed?
Mina ; Ma tulin nii kähku siia, kui kuulsin mis sinuga juhtus ! Mis sest, et ma põgenesin, igastahes ei jäta ma sind hätta .
Ema ; Kuidas sul pariisis läheb ?
Mina ; Me üürime intsuga korterit praegu, ints sai DJ' na tööle ja mina õpin praegu .
Ema ; Sa oled .. oled ... tu .. b ..
PIIIIIKKKKSSS *
Ma ei saanud aru, mis juhtus . Ema kaotas lihtsalt teadvuse . Arstid jooksid palatisse ja ajasid mu välja . Ma ei osanud midagi teha, lihtsalt olin šokis . 1h tuli palatist välja üks meesarst ,
Dr ; Kas teie olete Pr. Karmila lähedane ?
Mina ; Jah, ma olen ta laps .
Dr ; Mul on teile kurb uudis .
Mina ; Mis ? Mis temaga juhtus ?????
Dr ; Teie ema ....

JÄTKUB !


[ pastakaid * ]