Veidrik... I osa. (5)

Oli külm ning tuulevaikne õhtu.
Ma vaatasin oma toa aknast suurt, helendavat ja ümmargust kuud.
See oli sellel õhtul nii suur, palju suurem kui meil ealeis varem oli siin Makla külas olnud.

Järsku ma tundsin võpatust oma südames, see tähendas halba...Ma tundsin, et see ei tõota head.
Ma ei teadnud mis edasi hakkab juhtuma, ma olin segaduses.
See tuli eikusaglit, täpselt nagu mõte, lihtsalt pahvatas ja andis mulle märku.

Kõige hirmsam oli see, et kui ma varem oma võime avastasin, ei teadnud ma mis toimuma hakkab, aga alati mõne hetke pärast juhtus midagi suurt.
Midagi ebatavalist, midagi sellist, mida mitte keegi oleks arvanud, ette näinud... isegi mina.

Aga kuna mul oli neid võpatusi olnud palju, hakkasin ma kogemuste põhjal aru saama, mida üksainus võpatus tähendab.
Ma tundsin iga detaili ära, mis mida tähendama pidi.
Kuid seekord oli teisiti, see tähendas halba, midagi suurt ja hirmsat oli tulemas.

Mulle anti sellest ainult märku...
Ja see võpatus ei olnud tavaline,ma teadsin, et see tähendab halba, aga sellel oli nii suur jõud.
Ma ei ole midagi niisugust veel juhtunud, eriti kui see veel halba tähendas!!! Ma olin segaduses.

See tundus nagu terava nõelaga torge otse seespoolt südamesse.
See oli nii suur valu, kuid vaid hetkega.
Peale võpatust vaatasin ma kella, kell oli just saanud keskööst üks minut läbi.

ma tundsin ennast väsinuna, unisena ja ma ei teadnud, kust see tunne tuli.
Ma ei suutnud ennast kontrollida, ma kukkusin voodisse.
kui ma ärkasin, ei mäletanud ma õhtust toimuvast mitte kui midagi... Just nagu seda poleksgi olnud...

Ainult suur,helendav ja ümar kuu oli mul meeles, see tundus nii maagiline vaatepilt, kui ma seda meenutasin.

Unes nägin ma üht minu vanust poissi, kes sirutas oma käe minu südamele ning hoiatas '' Ole väga ettevaatlik...!''

Autori kommentaar »