Mäleta mind kui tüdrukut kes alati naeris, kuid harva oli õnnelik ... ~ (8)

Seal ma, siis istun.Üksi.Mahajäetud.
Suhteliselt segane, lähme õige tagasi algusesse, siis saate aru kuidas ma muutusin õnnelikust energilisest tüdrukust, vaikseks, hirmunud ja üksildase.ks tüdrukus kes istub siin kivi peal rannas.

Oli esimene september.Esimene koolipäev, piinade algus.
Kõik algas nagu tavaliselt, poiste vastikud kommentaarid, tüdrukute kõrvetavad pilgud.Mulle see ei lugenud, ma olin see üliaktiivne tüdruk, kellel oli suu alati kõrvuni ja silmad särasid.
Panin oma musta värvi seeliku selga -mis oli umbes põlvedeni- ja valge pluusi -õnneks see ei pasinud läbi.
Tegin end ka muus mõttes korda ja kergel sammul suundusin kooli poole, oodates kohtumist klassikaaslastega, et teada, kes on ära läinud, kes juurde tulnud, kui palju on poisid täiskasvanulikumaks muutunud, kui ma oleks teanud et ma lõpetan nii, poleks ma nii väga kooli kiirustanud.
Astusin koolimajja, kõik lõhnas sügise järgi, seinu kaunistasid neoon värvides plakatid neilt võis lugeda igasuguseid tervitus koolilastele,soovitusi,hoiatusi,ja aforisme.
Klassi astudes suunasid enamik klassikaaslasi pilgu minule.Punastasin ja lasin juustel näo ette langeda ning tomatina läksin ja valisin endale pingi, kuna mu sõber Adelia, kolis ära ja lahkus meie klassist istusin ma üksi.
Kuulsin, et keegi köhatas ja suunasin pilgu oma joonistuselt üles ja nägin emoliku välimusega poissi kes vaatas mind sõbralikult.
"Tere." lausus ta vaikselt.Naeratasin ja vastasin samaga."Kas see koht on kinni?" päris ta ja osutas toolile mis minu kõrval asus."Ei ole, võta istet." naeratasin uuesti.
Poiss istus maha ja pani kõrvaklapid kõrva.Rohkem me ei rääkinud.
Klassi astus õpetaja, soovis meile head uut kooliaastat ja rääkis oma jutud ära, lõpuks saime vabaks.

Kõik sujus väga hästi, saime selle poisiga - David'iga - lähedase.ks ja ta sai mu usalduse, me veetsime enamuse vabast ajast koos,kuna Adelia minuga enam ei suhelnud, sõpru oli mul vähe ja nad elasid Tallinnast väljas, niiet nendega ma kohtuda ei saanud.Siis aga ...

Ühel õhtul ma tutvustasin teda oma emale kõik sujus suurepäraselt, aga kui David ära läks ...
"Emily ... ma arvan, et see poiss ei sobi sulle." ütles ema."Ema... ta on hea inimene ma usaldan teda täielikult." pomisesin ma."Ei Emily, ma keelan sul temaga suhelda." kostis ema rangelt ja läks üles.
Mind ei huvitanud mis mu ema rääkis, ma kavatsesin David'ile öelda, et ta ei meeldi mu emale väga, ma teadsin, et David teeks kõik, et ta saaks mu emaga läbi.
Kui olin David'iga rääkinud hakkas mul parem.Ma olin rõõmus, kuid kas ma olin õnnelik? Kas ma olin olnud õnnelik kõik need korrad kui ma olin naernud ja öelnud, et paremat aega maailmas ei ole? - Ma teadsin vastus, see oli ei, aga ma endiselt naersin ja üritasin olla õnnelik, see oli raske, mul olid kodus tülid, David käitus imelikult.
Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval, kui ma olin emaga tülli läinud David'i pärast ning öelnud, et ma armastan David'it lahkusin ma kodus äärmiselt halva tujuga.Kooli jõudes läksin kiiruga klassi, nii suur oli mu soov David'it näha, et ma oleks õpetaja äärepealt pikali jooksnud.

Klassi astudes nägin ma teda meie tavalisel kohal istumas, aga mu sõda tõmbus krampi kui nägin millega ta parajasti tegeles, suudles Karin'it, ma ei ütleks, et Karin oli ülbik või midagi, aga ma arvan, et David meeldis talle juba väga ammu.Seisin tummalt ukseavas ja silmitsesin neid silmad nagu alustaldrikud.
David tõmbus eemale punastades kui mind nägi.Ta kutsus mu lähemale "Emily, see on mu tüdruk, Karin." need sõnad purustasid mu südame, aga ma naeratasin ja värisevat häält üritades varjata ütlesin "Tore sinuga tutvuda."

Järgmised kaks kuud olid kohutavad, Karin oli meiega igalpool kaasas ja muutus uhkeks ja upsakaks.David sulas igakord kui Karin ütles kui armas ta on. Aga ühel päeval ...

Taas, tüli emaga ja kool.Seekord oli kõik palju hullem."Ma vihkan sind!Ma vihkan teid kõiki!" karjusin ma emale näkku.Jooksin kodust välja pisarad jäätumas mu nahale.14 aastase tüdruku kohta liiga palju vihkamist, aga ma ei saanud teisiti.Kooli jõudes loivasin klassi, esimest korda näol kurantud väsinud ja masendunud ilme ning säravate silmade asemel olid mul punased äranutetud silmad milles ei olnud üldse sära.
Istusin oma pingi taha, David'it veel ei olnud, aga märkasin mingit paberi tükki oma laual.Avasin selle ja lugesin vaikselt neid ridu mis sinna ilusa käekirjaga olid tehtnud. Sa naeratad ja naerad, aga sa oled harva õnnelik.
Järgmine vahetund purustas mu elu.Mulle tuli kõne kui ma David'iga ja Karin'iga koridoris jutu ajasin, õigemini nemad ajasid mina vaatasin ja kuulasin.
"Jah?" küsisin telefoni vastu võttes."Teie olete Emily Brown?" päris umbes neljakümnendates mees väsinud häälel."Jahh" vastasin ma hääl ärevusest oktaavi võrra kõrgem."Teie ema hukkus tund aega tagasi autoõnnetuses teel tööle." vastas mees hetkega mu maailma purustades.Violetset tooni Sony ericsson z610 kukkus maha ja klapp sulgus.Mu põlved värisesid ja ma potsatasin põrandale mis oli jahedam kui ukselink talvel või vähemalt nii mulle tundus.
David oli hetkega minu juures raputades mind , silmad nagu tõllarattad."Emily!" kuulsin teda karjuvat.Mul isegi ei voolanud pisarad, mul polnud selleks jaksu.
Mul polnud mille nimel elada enam, mulle tundus et kõik on läbi.
Ometi liikusin ma edasi, kui ühel päeval.....´
Sain ma sõnumi. Seal seisis nii :
"Anna andeks emily, ma ei taha enam suhelda."
See oli kõik, aga sellest piisas.

Siin ma siis nüüd olen ja istun vaatan merd ja tunnen ikka seda valu.

See on mu esimene lühijutt niiet palun ärge mul kohe pead maha võtke kui vigu näete. XD